On päris rahustav teada, et ükskõik kui halb majanduslik olukord ka poleks, mõnes valdkonnas valitseb alati konjunktuur - näiteks skandaalitööstuses.
On skandaalne, et selle kohta on väga vähe kirjutatud. Üks vähestest seda valdkonda käsitletavast teostest pärineb saksa autorilt Christian Schütze'lt: "Skandal - Eine Psychologie des Unerhörten." ( Skandaal - Ennekuulmatuse psühholoogia). Raamat ilmus 1985 aastal.
Juba esimesel leheküljel tõstatab Schütze küsimuse: "Ajalehed püüavad meid veenda, et maailm on täis skandaale. … Kuid kuidas saavad ajalehed olla täis seda, mida poliitika ja sotsiaalteaduste käsiraamatud ning leksikonid enamasti kõrvalmärkusenagi ei maini?"
Küsimus kõlab isegi internetiajastul kuidagi aktuaalselt. Schütze kirjutab: " Nii palju skandaale, kui meile igapäev pakutakse, ei saa olla. Millest siis tunda ära tõelist skandaali?" Seejärel formuleerib ta mõned teesid, mis peaksid meid aitama skandaale süstematiseerida ja hinnata.
Christian Schütze arvates on skandaalil tähtis ühiskondlik funktsioon. "Kui skandaal on puhkenud, ütleb igaüks, nii pidigi minema, need asjad ei saanud ju lõpmatult edasi kesta." Umbes nii ohkab rahva hing kergendatult õhku puhastava äikse üle. Selles väljendub skandaali oluline funktsioon. Skandaalis reageerib ühiskond oma üksikliikmete või institutsioonide ebakohtadele, mis üldistest arengutest ette ruttavad või maha jäävad.
Kuna õiguskord jääb uutest arengutest ja kujutlustest enamasti maha või ei peagi nendega sammu pidama, kaitseb vana õiguskord end sellega, et püüab üksikinimest olemasoleva suhtes konformsena hoida. … Skandaali hoitakse niikaua ülal, kuni korrektuur viiakse sisse."
Enamus skandaale pealispinnalised ja lühiajalised. Mõnel juhul on nad millegi uue ettekuulutajad.
Skandaal on kriisiseisund. Varjatuks jääb, kas selle kaudu saab midagi parandada. Nii rahuldutakse tõsiasjaga, et see leidis aset. Kuna skandaale on palju, siis ei suuda kommentaatorid neid enamasti lähemalt hinnata. Muidugi sooviksid nad kirglikult selgitada, mida see või teine skandaal antud arengufaasis tähendab ja milliseid järeldusi tuleks sellest teha.
Suure umbusuga võiks suhtuda eriti sellisesse väitesse, et skandaal on olemasoleva elukorralduse paratamatu tagajärg ja olevat lausa arenguseadusena paratamatu. … Sellest hoolimata on suured ühiskondlikud muutused endast märku andnud skandaalide kaudu. Nii vähemalt näib ajaloole tagasi vaadates.
Skandaalide sagenemisel juhivad need tähelepanu kõrvale tegelikust skandaalist. Niisiis võib skandaale kasutada ka tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. ... Tuhanded valed skandaalid nüristavad võimet märgata tegelikke skandaale. Skandaalike on nüüdsest vaid üks paljudest kellukestest lõbustuspargi tingel-tangelis. Nii aitavad skandaalikesed suurest skandaalist märkamatult mööda hiilida, samas tarbitakse neid rõõmsalt meelelahutusena.
Skanaal, isegi suur skandaal, takistab uue läbimurret. Ta tuleb alati valest suust ja selleasemel, et vajalikele reformidele kaasaaidata, loob vaid illusiooni, et midagi ju ikkagi toimus.
Kuigi need mõtted on pärit aastast 1985, kõlavad need mõtted endiselt skandaalsena….
On skandaalne, et selle kohta on väga vähe kirjutatud. Üks vähestest seda valdkonda käsitletavast teostest pärineb saksa autorilt Christian Schütze'lt: "Skandal - Eine Psychologie des Unerhörten." ( Skandaal - Ennekuulmatuse psühholoogia). Raamat ilmus 1985 aastal.
Juba esimesel leheküljel tõstatab Schütze küsimuse: "Ajalehed püüavad meid veenda, et maailm on täis skandaale. … Kuid kuidas saavad ajalehed olla täis seda, mida poliitika ja sotsiaalteaduste käsiraamatud ning leksikonid enamasti kõrvalmärkusenagi ei maini?"
Küsimus kõlab isegi internetiajastul kuidagi aktuaalselt. Schütze kirjutab: " Nii palju skandaale, kui meile igapäev pakutakse, ei saa olla. Millest siis tunda ära tõelist skandaali?" Seejärel formuleerib ta mõned teesid, mis peaksid meid aitama skandaale süstematiseerida ja hinnata.
Christian Schütze arvates on skandaalil tähtis ühiskondlik funktsioon. "Kui skandaal on puhkenud, ütleb igaüks, nii pidigi minema, need asjad ei saanud ju lõpmatult edasi kesta." Umbes nii ohkab rahva hing kergendatult õhku puhastava äikse üle. Selles väljendub skandaali oluline funktsioon. Skandaalis reageerib ühiskond oma üksikliikmete või institutsioonide ebakohtadele, mis üldistest arengutest ette ruttavad või maha jäävad.
Kuna õiguskord jääb uutest arengutest ja kujutlustest enamasti maha või ei peagi nendega sammu pidama, kaitseb vana õiguskord end sellega, et püüab üksikinimest olemasoleva suhtes konformsena hoida. … Skandaali hoitakse niikaua ülal, kuni korrektuur viiakse sisse."
Enamus skandaale pealispinnalised ja lühiajalised. Mõnel juhul on nad millegi uue ettekuulutajad.
Skandaal on kriisiseisund. Varjatuks jääb, kas selle kaudu saab midagi parandada. Nii rahuldutakse tõsiasjaga, et see leidis aset. Kuna skandaale on palju, siis ei suuda kommentaatorid neid enamasti lähemalt hinnata. Muidugi sooviksid nad kirglikult selgitada, mida see või teine skandaal antud arengufaasis tähendab ja milliseid järeldusi tuleks sellest teha.
Suure umbusuga võiks suhtuda eriti sellisesse väitesse, et skandaal on olemasoleva elukorralduse paratamatu tagajärg ja olevat lausa arenguseadusena paratamatu. … Sellest hoolimata on suured ühiskondlikud muutused endast märku andnud skandaalide kaudu. Nii vähemalt näib ajaloole tagasi vaadates.
Skandaalide sagenemisel juhivad need tähelepanu kõrvale tegelikust skandaalist. Niisiis võib skandaale kasutada ka tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. ... Tuhanded valed skandaalid nüristavad võimet märgata tegelikke skandaale. Skandaalike on nüüdsest vaid üks paljudest kellukestest lõbustuspargi tingel-tangelis. Nii aitavad skandaalikesed suurest skandaalist märkamatult mööda hiilida, samas tarbitakse neid rõõmsalt meelelahutusena.
Skanaal, isegi suur skandaal, takistab uue läbimurret. Ta tuleb alati valest suust ja selleasemel, et vajalikele reformidele kaasaaidata, loob vaid illusiooni, et midagi ju ikkagi toimus.
Kuigi need mõtted on pärit aastast 1985, kõlavad need mõtted endiselt skandaalsena….
RSS Feed