Interneti avarustes on levinud nn. "Manipulatsiooni 10 strateegiat". Autorina nimetatakse vahel kedagi Sylvian Timsitit, kuid mitmed otsingud viivad prantsuskeelse interditsiplinaarse ajakirja "Les cahiers psychologie politique" juurde, kus autorina nimetatakse Noam Chomsky't. Paistab, et Noam Chomsky ongi üks esimesi, kes on püüdnud luua pilti sellest, kuidas "süsteem" s.o. valitsused, meedia ja lobistid rahvast manipuleerivad. Ajakirjanikud on neid teese omakorda ühel või teisel viisil lahti kirjutanud. Mina leidsin nad Jascha Jarowski poolt Telepolis'e kodulehel lahtikirjutatuna ja lisasin neile omapoolseid tähelepanekuid.
Nagu Daniel Estulin oma raamatus "Bilderbergide tõeline lugu" kirjeldab, kuulus Noam Chomsky Kissingeri poolt loodud väikesesse poliitiliste uuringute gruppi ja esindas seal ühiskonnakriitilisi "uus vasakpoolseid ideaale".
Oluline ei olegi see, kes need teesid on esitanud, samuti mitte see, kas need alguses olid mõeldud satiirilistena või mitte. Otsustav on see, et need strateegiad on suhteliselt lihtsad, endastmõistetavad ja kergesti jälgitavad. Eriti vastuvõtlikud sellistele strateegiatele võiksid olla need, kes püüavad fragmentaarses ja ebaselges infopilves kuidagi orienteeruda.
Skeptilisemad leiavad, et liberaalses pluralistikus ühiskonnas ei ole mingit võimukeset ega eliiti, mis suudaks ühiskonnaga manipuleerida. Lihtsalt suur hulk erinevaid huvigruppe tasakaalustavad üksteist ja seda enamusele sobivas suunas. Niisiis oleksid kartused asjatud. Kuidas ka ei oleks, mõtiskleda nende strateegiate üle ikkagi tasub. Vaatleme neid lähemalt.
1. Tähelepanu kõrvalejuhtimine
Märksõnaks on siin "ebaoluline". Asi on selles, et meie tähelepanu võimel on piiratud maht. See, kes on huvitatud demokraatliku ühiskonna võimaluste omakasupüüdlikust ärakasutamisest, peab laskma enamusel tegelda selliste asjadega, mis võimaldavad ta erahuvidel märkamatuks jääda. Tähelepanu kõrvalejuhtimine sai rooma vabariigi ajal satiirik Juvenal'use poolt nimeks "panem et circenses" (leiba ja tsirkust)". Piisab pisutki televisiooni, raadio ja ajakirjanduse teemade valiku või kaaslaste vestluste jälgimisest, et endalt küsida, kuidas see kõik suhestub meie elu tegelike probleemidega. Kas tegemist ei ole asjade peapeale pööramisega? Selleks, et asi oleks põnevam loeme supermarketite eripakkumistest, lemmiksportlaste tulemustest, tuntud tegelaste armuafääridest, soolise orientatsiooni või orientatsioonituse valudest ja võludest. Isikuõiguste rikkumised, usuline tagakius, tervete rahvaste võlaorjusse meelitamine, salajased sõjad ja droonirünnakuis hukkunud tunduvad kõige selle kõrval harjumuspäraste pisiasjadena, mis meid ei puuduta.
Selliselt moonutatud infoväljas pole inimesel huvi ega aega mõtiskleda hariduse, majanduse või eksistentsiaalsete probleemide üle. Tema tähelepanu on kõrvale juhitud ja selle ressurss ammendatud.
Isegi sellistes sügavat tunnetust nõudvates valdkondades nagu meie vaimne ja usuline elu võib täheldada olulise asendumist vormiliselt põnevate, kuid pinnaliste katsetustega. Kirik muutub üha enam kontsertsaaliks, jumalateenistus meelelahutuseks.
2. Sünnita probleeme ja paku lahendusi
Seda meetodit nimetatakse "probleem - reaktsioon - lahenduseks". Kui keegi jätab auto tankimata, selleks, et vabandada kokkulepitud nõupidamisele mittejõudmist, siis nimetame me seda pettuseks. Kui aga ühiskondlikke probleeme lausa fabritseeritakse selleks, et rahvas teatud tarbimisvajadusi luua ning seejärel nende probleemide lahendamiseks kalleid projekte rahastada, siis on see ulatuslik manipulatsioon. Eriti andekad näivad siin olevat uusliberaalsete ideoloogid. Samasugust strateegiat võib täheldada nn. eurokriisis. Kõigepealt luuakse olukord, kus terved riigid võivad pidurdamatult laenata, seda vaadatakse aastaid pealt ning seejärel pakutakse välja abipaketid, mis kurnavad nii võlgnikke kui võlausaldajaid. Naomi Klein on kirjeldanud selliseid arenguid oma raamatus "The Shock-Doctrine". Muster on alati sama: kõigepealt luuakse probleem või olukord, mis tekitab inimestes reaktsiooni ja ootuse, et asi kiiresti lahendatakse ja seejärel arendame maksumaksja ja tarbija rahakotti puistates kalleid lahendusi. Alul luuakse soodsad tingimused majanduse ülekuumenemiseks, seejärel lõigatakse majanduskriisi kibedaid vilju ja lõpuks piiratakse inimeste põhiõigusi ja sotsiaalset kindlustatust.
3. Harjuta inimesi järkjärguliste muutustega
Tavapärastele nähtustele nagu valgus, surve ja helitugevus on omane, et nende tajumiseks on vaja teatud ulatust ja ajaühikut. Kui muutused toimuvad pikema aja jooksul, siis me neid ei märka. Teiste sõnadega, kui konn visata kuuma vette, siis hüppab ta sellest kohe välja. Kui aga vett aeglaselt kuumutada, siis ta laseks end lõpuks ära keeta. Kujutlus inimeste vajadustest ja eesmärkidest muutub pikema aja vältel. See, mis inimestele ühe korraga näiks täiesti vastuvõetamatuna, tundub aeglaste muutuste kõigus täiesti normaalse ja igapäevasena. Mõte, nagu inimene oleks vaid tootja (homo faber) ja tarbija, ei sünni üleöö. Selleks on vaja mõjukaid institutsioone ja veenmisvahendeid. Nii harjutatakse ühiskonda samm sammult, päev päevalt, aasta aastalt sellega, mis valitsejaile kasulik.
4. Sisenda muutuste paratamatust
Selleks, et inimesi harjutada ühiskondlike muutustega, kõneldakse "valulisest paratamatusest". - Elu ei saa ju seisma jääda. Jutt demograafilisest kriisist ja globaalse konkurentsi paratamatusest valmistab ette elukalliduse tõusu ja sotsiaalse kindlustatuse vähenemist. Sellised loosungid nagu "There is no alternative" (Margaret Thatcher) või "Das ist alternativlos" ( Sellele ei ole alternatiive. Angela Merkel) tuletavad vanematele inimestele meelde aega, mil meile öeldi, et sotsialismile ei ole alternatiive ja kommunism võidab paratamatult. Ühiskonnal on "kõik läheb hästi" naiivne kalduvus. Kujutlus muutuste paratamatusest murrab tugevategi vastupanu ja sünnitab teatud resignatsiooni. Rahval on naiivne ettekujutus, et küllap "kõik läheb hästi" ja ohvrid on paratamatud.
5. Kõneta massi nagu väikest last
Enamus avalikkusele suunatud teabest sarnaneb lastesse või isegi vaimse puudega inimestesse suhtumisega. Kui sa kõneled kellegagi nagu oleks ta 12 aastat vana, siis just seda sa talle sugereerid. Ta reageerib sellele suure tõenõolisusega nagu 12-aastane. Väide, et rahvas ei saa nagunii keerulistest asjadest aru, annabki tulemuseks alaealisuse. I.Kant on öelnud: “On nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.”
6. Kontsentreeru emotsioonidele, mitte reflektsioonidele
Emotsioonide ärakasutamine kuulub poliitilise manipulatsiooni klassikasse. Eesmärk on tervet mõistust pimestada. Uks avatakse ideoloogiatele, vajadustele, hirmudele ja rahutusele, mis kutsuvad esile teatud käitumist. Kuna peavoolu meedia on emotsioonidele suunatud, siis tungib sama sisse ka vaimselt nõudlikumatesse kogukondadesse. Suur hulk nn. uue põlvkonna karismaatilisi kogudusi ei ela mitte vaimus, vaid tavalises hingelises emotsionaalsuses.
7. Püüa säilitada ühiskonna ignorantsust
Mass ei tohi teadlikuks saada kontrollimise tehnikatest ja meetoditest. Haridus peab olema nii lihtne ja praktiline kui võimalik. Meil on vaja insenere, mitte humanitaare. Hoia akadeemilised teadmised rahvast kaugel. Teoloogiat pole vaja, piisab isiklikest ilmutustest ja juhuslikest Pühakirja tsitaatidest.
8. Sisenda rahvale mõtet, et nad on keskpärased
Sisenda rahvasse usku, et on normaalne ja ajakohane olla rumal, vulgaarne ja harimatu. Mis siin arutada, sellised me olemegi. Kas sina tahad meist parem olla? Meie olemegi rahva südametunnistus ja au.
9. Muuda vastupanu katsed halvaks südametunnistuseks
Rahvale tuleb sisendada, et nad on ise kõiges viletsuses ja pahedes süüdi. Alanda nende enesetunnet. Kuuluta vastupanijad marginaalideks ja tekita neis halb südametunnistus. See tekitab depressiooni ja takistab tegutsemist. Ilma tegutsemiseta jäävad tõelised muutused tulemata.
10. Õpi inimesi paremini tundma, kui nad seda ise teevad
Viimase 50 aastaga on tekkinud lõhe teaduslike ja laiade masside teadmiste vahel. Teadus näib olevat väikese eliidi pärusmaa. Tänu bioloogiale, neuro-bioloogiale ja rakenduslikule psühholoogiale on "süsteem" omandanud võime kontrollida inimesi nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes. "Süsteem" tunneb kaasajal inimest paremini kui ta ise ja omab seega tema kontrollimiseks suuremaid vahendeid kui kunagi varem.
Lõpetuseks
Selleks, et seista vastu võimalikele manipulatsioonidele, peaksime end paremini informeerima, harima ja võimalusel võtma vastutust. Kui me seda ei tee, peame tõdema, et ohvril tuleb üha rohkem ohvreid tuua.
Teadmised, millises maailmas me elame, aitavad igal juhul säilitada tervet ja praktilist arusaama omaenda ja ühiskonna elus toimuvast. Kristlasena lõpetaksin Jeesuse sõnumiga: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid." Jh 8:31-32
Nagu Daniel Estulin oma raamatus "Bilderbergide tõeline lugu" kirjeldab, kuulus Noam Chomsky Kissingeri poolt loodud väikesesse poliitiliste uuringute gruppi ja esindas seal ühiskonnakriitilisi "uus vasakpoolseid ideaale".
Oluline ei olegi see, kes need teesid on esitanud, samuti mitte see, kas need alguses olid mõeldud satiirilistena või mitte. Otsustav on see, et need strateegiad on suhteliselt lihtsad, endastmõistetavad ja kergesti jälgitavad. Eriti vastuvõtlikud sellistele strateegiatele võiksid olla need, kes püüavad fragmentaarses ja ebaselges infopilves kuidagi orienteeruda.
Skeptilisemad leiavad, et liberaalses pluralistikus ühiskonnas ei ole mingit võimukeset ega eliiti, mis suudaks ühiskonnaga manipuleerida. Lihtsalt suur hulk erinevaid huvigruppe tasakaalustavad üksteist ja seda enamusele sobivas suunas. Niisiis oleksid kartused asjatud. Kuidas ka ei oleks, mõtiskleda nende strateegiate üle ikkagi tasub. Vaatleme neid lähemalt.
1. Tähelepanu kõrvalejuhtimine
Märksõnaks on siin "ebaoluline". Asi on selles, et meie tähelepanu võimel on piiratud maht. See, kes on huvitatud demokraatliku ühiskonna võimaluste omakasupüüdlikust ärakasutamisest, peab laskma enamusel tegelda selliste asjadega, mis võimaldavad ta erahuvidel märkamatuks jääda. Tähelepanu kõrvalejuhtimine sai rooma vabariigi ajal satiirik Juvenal'use poolt nimeks "panem et circenses" (leiba ja tsirkust)". Piisab pisutki televisiooni, raadio ja ajakirjanduse teemade valiku või kaaslaste vestluste jälgimisest, et endalt küsida, kuidas see kõik suhestub meie elu tegelike probleemidega. Kas tegemist ei ole asjade peapeale pööramisega? Selleks, et asi oleks põnevam loeme supermarketite eripakkumistest, lemmiksportlaste tulemustest, tuntud tegelaste armuafääridest, soolise orientatsiooni või orientatsioonituse valudest ja võludest. Isikuõiguste rikkumised, usuline tagakius, tervete rahvaste võlaorjusse meelitamine, salajased sõjad ja droonirünnakuis hukkunud tunduvad kõige selle kõrval harjumuspäraste pisiasjadena, mis meid ei puuduta.
Selliselt moonutatud infoväljas pole inimesel huvi ega aega mõtiskleda hariduse, majanduse või eksistentsiaalsete probleemide üle. Tema tähelepanu on kõrvale juhitud ja selle ressurss ammendatud.
Isegi sellistes sügavat tunnetust nõudvates valdkondades nagu meie vaimne ja usuline elu võib täheldada olulise asendumist vormiliselt põnevate, kuid pinnaliste katsetustega. Kirik muutub üha enam kontsertsaaliks, jumalateenistus meelelahutuseks.
2. Sünnita probleeme ja paku lahendusi
Seda meetodit nimetatakse "probleem - reaktsioon - lahenduseks". Kui keegi jätab auto tankimata, selleks, et vabandada kokkulepitud nõupidamisele mittejõudmist, siis nimetame me seda pettuseks. Kui aga ühiskondlikke probleeme lausa fabritseeritakse selleks, et rahvas teatud tarbimisvajadusi luua ning seejärel nende probleemide lahendamiseks kalleid projekte rahastada, siis on see ulatuslik manipulatsioon. Eriti andekad näivad siin olevat uusliberaalsete ideoloogid. Samasugust strateegiat võib täheldada nn. eurokriisis. Kõigepealt luuakse olukord, kus terved riigid võivad pidurdamatult laenata, seda vaadatakse aastaid pealt ning seejärel pakutakse välja abipaketid, mis kurnavad nii võlgnikke kui võlausaldajaid. Naomi Klein on kirjeldanud selliseid arenguid oma raamatus "The Shock-Doctrine". Muster on alati sama: kõigepealt luuakse probleem või olukord, mis tekitab inimestes reaktsiooni ja ootuse, et asi kiiresti lahendatakse ja seejärel arendame maksumaksja ja tarbija rahakotti puistates kalleid lahendusi. Alul luuakse soodsad tingimused majanduse ülekuumenemiseks, seejärel lõigatakse majanduskriisi kibedaid vilju ja lõpuks piiratakse inimeste põhiõigusi ja sotsiaalset kindlustatust.
3. Harjuta inimesi järkjärguliste muutustega
Tavapärastele nähtustele nagu valgus, surve ja helitugevus on omane, et nende tajumiseks on vaja teatud ulatust ja ajaühikut. Kui muutused toimuvad pikema aja jooksul, siis me neid ei märka. Teiste sõnadega, kui konn visata kuuma vette, siis hüppab ta sellest kohe välja. Kui aga vett aeglaselt kuumutada, siis ta laseks end lõpuks ära keeta. Kujutlus inimeste vajadustest ja eesmärkidest muutub pikema aja vältel. See, mis inimestele ühe korraga näiks täiesti vastuvõetamatuna, tundub aeglaste muutuste kõigus täiesti normaalse ja igapäevasena. Mõte, nagu inimene oleks vaid tootja (homo faber) ja tarbija, ei sünni üleöö. Selleks on vaja mõjukaid institutsioone ja veenmisvahendeid. Nii harjutatakse ühiskonda samm sammult, päev päevalt, aasta aastalt sellega, mis valitsejaile kasulik.
4. Sisenda muutuste paratamatust
Selleks, et inimesi harjutada ühiskondlike muutustega, kõneldakse "valulisest paratamatusest". - Elu ei saa ju seisma jääda. Jutt demograafilisest kriisist ja globaalse konkurentsi paratamatusest valmistab ette elukalliduse tõusu ja sotsiaalse kindlustatuse vähenemist. Sellised loosungid nagu "There is no alternative" (Margaret Thatcher) või "Das ist alternativlos" ( Sellele ei ole alternatiive. Angela Merkel) tuletavad vanematele inimestele meelde aega, mil meile öeldi, et sotsialismile ei ole alternatiive ja kommunism võidab paratamatult. Ühiskonnal on "kõik läheb hästi" naiivne kalduvus. Kujutlus muutuste paratamatusest murrab tugevategi vastupanu ja sünnitab teatud resignatsiooni. Rahval on naiivne ettekujutus, et küllap "kõik läheb hästi" ja ohvrid on paratamatud.
5. Kõneta massi nagu väikest last
Enamus avalikkusele suunatud teabest sarnaneb lastesse või isegi vaimse puudega inimestesse suhtumisega. Kui sa kõneled kellegagi nagu oleks ta 12 aastat vana, siis just seda sa talle sugereerid. Ta reageerib sellele suure tõenõolisusega nagu 12-aastane. Väide, et rahvas ei saa nagunii keerulistest asjadest aru, annabki tulemuseks alaealisuse. I.Kant on öelnud: “On nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.”
6. Kontsentreeru emotsioonidele, mitte reflektsioonidele
Emotsioonide ärakasutamine kuulub poliitilise manipulatsiooni klassikasse. Eesmärk on tervet mõistust pimestada. Uks avatakse ideoloogiatele, vajadustele, hirmudele ja rahutusele, mis kutsuvad esile teatud käitumist. Kuna peavoolu meedia on emotsioonidele suunatud, siis tungib sama sisse ka vaimselt nõudlikumatesse kogukondadesse. Suur hulk nn. uue põlvkonna karismaatilisi kogudusi ei ela mitte vaimus, vaid tavalises hingelises emotsionaalsuses.
7. Püüa säilitada ühiskonna ignorantsust
Mass ei tohi teadlikuks saada kontrollimise tehnikatest ja meetoditest. Haridus peab olema nii lihtne ja praktiline kui võimalik. Meil on vaja insenere, mitte humanitaare. Hoia akadeemilised teadmised rahvast kaugel. Teoloogiat pole vaja, piisab isiklikest ilmutustest ja juhuslikest Pühakirja tsitaatidest.
8. Sisenda rahvale mõtet, et nad on keskpärased
Sisenda rahvasse usku, et on normaalne ja ajakohane olla rumal, vulgaarne ja harimatu. Mis siin arutada, sellised me olemegi. Kas sina tahad meist parem olla? Meie olemegi rahva südametunnistus ja au.
9. Muuda vastupanu katsed halvaks südametunnistuseks
Rahvale tuleb sisendada, et nad on ise kõiges viletsuses ja pahedes süüdi. Alanda nende enesetunnet. Kuuluta vastupanijad marginaalideks ja tekita neis halb südametunnistus. See tekitab depressiooni ja takistab tegutsemist. Ilma tegutsemiseta jäävad tõelised muutused tulemata.
10. Õpi inimesi paremini tundma, kui nad seda ise teevad
Viimase 50 aastaga on tekkinud lõhe teaduslike ja laiade masside teadmiste vahel. Teadus näib olevat väikese eliidi pärusmaa. Tänu bioloogiale, neuro-bioloogiale ja rakenduslikule psühholoogiale on "süsteem" omandanud võime kontrollida inimesi nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes. "Süsteem" tunneb kaasajal inimest paremini kui ta ise ja omab seega tema kontrollimiseks suuremaid vahendeid kui kunagi varem.
Lõpetuseks
Selleks, et seista vastu võimalikele manipulatsioonidele, peaksime end paremini informeerima, harima ja võimalusel võtma vastutust. Kui me seda ei tee, peame tõdema, et ohvril tuleb üha rohkem ohvreid tuua.
Teadmised, millises maailmas me elame, aitavad igal juhul säilitada tervet ja praktilist arusaama omaenda ja ühiskonna elus toimuvast. Kristlasena lõpetaksin Jeesuse sõnumiga: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid." Jh 8:31-32
RSS Feed