Internetimaailm on avanud informatsiooni ülikiire leviku pandora laeka. Sealt tuleb head ja kurja. Oleme kahevahel - ühed kaitsevad vaba internetti, teised demoniseerivad selle võimalusi. Araabia kevad, sündmused Türgis ning Prism'a ja Temporaga  seotud skandaalid näitavad, et võimul-olijail on põhjust karta internetis toimuvat.

Karlshochschule International University uue meedia ja sotsiaalmeedia dotsent Patrick Breitenbach kirjeldab nelja põhjust, miks võim võiks karda internetti.
http://www.carta.info/59928/vier-thesen-warum-macht-das-internet-der-macht-solche-angst/ 
(NB! Minupoolsed märkused on kursiivis.)

1. Internet annab üha suuremale hulgale inimestele ligipääsu ja võimaluse ühiskonna aluskoodide kujundamiseks.

Internet ja sellesse lülitunud seadmed, mis vahendavad ja paljundavad multimediaalseid salvestisi, võimaldab kiiremini, ulatuslikumalt ja laiemalt ligipääsu ühiskonna aluskoodidele.

Michel Foucault kõneleb haridust, kombestikku, arhidektuuri ja kunsti kujundavatest diskursustest ja nende seotusest võimuga. Tänu internetile muutuvad need diskursused voolavamaks ja pluralistlikumaks.

Kontrollimatu ligipääs ühiskonna alustekstidele avab ukse kõikvõimalikele ideedele, informatsioonidele, arvamustele ja kriitilisele mõttele. Niisiis on valitsevate struktuuride kaitsjail põhjust muretsemiseks. Midagi sarnast toimus teises ajas ja mõõtkavas ka trükikunsti ja rahvakeelse piibli leviku ajal. Korraga võis isegi "mees metsast" Pühakirja tõlgendada. Tagajärjed on teada ja tuntud.


2. Internet õõnestab traditsioonilisi teadmis- ja informatsiooniasümmeetriaid, millele võimumonopolid on rajatud.


Võim ja valitsemine rajaneb alati informatsiooni, teadmiste, hariduse ja muude ressursside nagu raha, toorained ja tööjõud ebaühtlasel jagunemisel. Internet võimaldab seda asümeetriat teatud ulatuses tasandada.

Niinimetatud Whistleblowing'u kasv: pidev võimu kuritarvituste avalikustamine ja ühiskondlike murrangute Live-streaming, valmistab olemasolevatele võimustruktuuridele muret.

Aset ei leia mitte ainult informatsiooni kiirem ja demokraatlikum levik. Koos sellega on tekkinud ka uus "jagamis kultuur" mis jagab ja levitab võrgustikus kursusi ja uusi teadmisi. MOOC on üks näide sellest.

Ülikoolid on hakanud pakkuma ka mitte-tudengeile vahetut ligipääsu teadmiste allikaile.  Jutt ei ole lihtsalt ligipääsus tekstidele vaid ka nende erinevatele mediaalsetele vormidele. Nii võivad erineva õppetüübiga inimesed ühele ja samale teemale läheneda kas audio, video, piltide või tavaliste tekstide vahendusel.

Seda hämmastavam on see, kuidas etableerunud majandus-struktuurid hoiavad ikka veel kramplikult paberist kinni. Tõsi, raamatu- ja paberimajandus ei sure kunagi välja, kuid see ei ole enam kõigile sobivaim informatsiooniallikas. Nii tasakaalustuvad internetis ka erinevad informatsiooni esitluse vormid.


3. Internet sulandab stabiilseid väärtus- ja valitsussüsteeme luues nende ümber skeptilise atmosfääri.

Enamus võimu mehhanisme baseeruvad ideoloogiatel, religioossetel uskumustel või dogmaatilistel väärtushierarhiatel. Isegi teadus ei ole kaitstud dogmatismi eest. Loodusseadused, matemaatilised valemid ja Jumal on endastmõistetavad neile, kes neisse tingimusteta usuvad. Niipea kui mingi võimusstruktuur apelleerib absoluutsele tõe monopolile, eirates teisi arvamusi või küsimuseasetusi, sünnitab see kaasajal enda ümber skeptilise atmosfääri, mis toimib õõnestavalt. Õõnestatakse vahel isegi siis kui polegi midagi õõnestada. Nagu süsteemiteoreetik Niklas Luhmann ütleks: Iga lause sünnitab vastulause.

Vastulaused ja kiiresti leviv skeptitsism "eksitavad" ebakindlaid ja rahulolematuid. Valitsevad süsteemid kaotavad autoriteedi. Absoluutne tõde ja sellest tõest lähtuv võimuaparaat pannakse küsimuse alla. Seal, kus puudub võimekus ratsionaalseks kriitikaks, sünnivad populaarsed vandenõuteooriad.

Sellist skeptitsismi kardavad nii suured kui väiksed võimustruktuurid. Väikseimaid kohtame perekonnas, sõpraderingis ja tööl. Isegi facebookisõprus  puruneb vaidluste käigus. Uus informatsioon on alati ähvardav. Debati lõpetamine isolatsiooniga on üks oma väärtussüsteemi kaitsemehhanisme.

4. Internet levitab alternatiivseid "hingetõmbe pause".

Internet pole ainult pööblile. Võrgustikus leviv pahameel, nii vastik kui see vahel ka poleks, sisaldab alati soovi kaasarääkida ja igatsust alternatiivide järele. Internet on vaid raamistik, kus on võimalik alternatiivseid vaateid levitada.

On selge, et alternatiivid ei kõrvalda võimu või sellest sõltuvust kui sellist, kuid nad jagavad võimu ja sõltuvusi lihtsalt teisiti, kas demokraatlikumalt või veelgi diktaatorlikumalt. Internet võib olla nii liberaalsuse kui fundamentalismi taimelava, mõlemad pakuvad alternatiive.

Unustada ei tohi sedagi, et alternatiividki vajavad kord alternatiive. Pole olemas absoluutset lahendust. On vaid suurema või väiksema kasutusajaga käibel olevad lahendused. Seda vähemalt siinpoolsuses.

Kokkuvõtteks

Oleks väga romantiline kujutleda, et internet loob mingi võimuvaba maailma. Küll aga soodustab see olemasolevate võimustruktuuride lagunemist ja uute teket.

Võimu jaoks on kaks võimalust: kas panna pea liiva alla või pakkuda lootust, et asju võib üheskoos ka paremini teha. Kas me tahame või mitte, me elame igal juhul mingis diskursuses. -  Kuid millises?

Adekvaatse vastuse annab internetimaailma vaba areng. Informatsiooni vaba levik  reguleerib ühiskondlikke protsesse kõige paremini isegi siis, kui see osale ühiskonnast näib  tekitavat ebameeldivusi.

Lõpetaksin selle mõtiskluse Heebrea kirja sõnadega: "Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. ... Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal." Hb 11:9-10.13b

1 Kuningate raamatust loeme, et "Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet - nagu liiva mere ääres." 1 Kn 3:9 Palju tarkust pole veel tarkus, on vaja veel mõistust ja taipamisvõimet, et seda liiva sõeluda.  


Taani teadusajakirjanik Ralf Keuper eristab oma raamatus "Spüre die Welt" (Märka maailma) informatsiooni exformatsioonist. Ta leiab, et "ilu, tõe ja tarkuse allikaks on informatsioon, millest on vabanetud." Kõrvale jäetud informatsiooni nimetab ta exformatsiooniks. Sellelgi on oma väärtus ja tähendus, sest selle loomisel kasvas ümbritsevas keskkonnas entroopia. Igas sekundis vabaneb inimteadvus miljonitest bittidest, selleks, et saavutada seisund, mida me nimetame teadvuseks. Teadvusel on rohkem tegemist exformatsiooni kui informatsiooniga. Teadvus ise on aga prožektor, mis valgustab vaid olulist jättes kõrvale selle, mis tundub talle ebaolulisena. Kuid "valgustamata ebaoluline" on siiski oluline osa meie vaimsest elust.

Elame ajal, kus räägitakse üha enam Big Data võimalustest. Üha olulisemaks muutub aga suurte andmemasside redutseerimine olulisele, niisiis vajadus exformatsiooni järele kasvab. Kommunikatsiooni mõistatus seisneb oskuses vähesega vahendada suurt hulka väljajäetud informatsiooni. Me loome kaardi, kuid teised on sama kaardi alusel võimelised ettekujutama maastikku.

 Samas ei tähenda enam informatsiooni tingimata suuremat hulka exformatsiooni. Exformatsioon on vaimne töö, mida tuleb teha, et muuta informatsioon väljendatavaks. Alles exformatsiooni kaudu omandab väljendatu sügavuse ja tähenduse. Kuid selline sügavus võib ka kaduma minna, kui hakkame lihtsalt väljendatut taas ebaolulisega koormama. Apostel Paulus ütleb: "Ma kardan aga, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, nii rikutakse ka teie lihtne ja puhas Kristusest arusaamise võime." 2 Kr 11:3

Vaimne töö Ralf Reuperi arvates jõukohane vaid neile, kes on võimelised suurt hulka andmeid muutma exformatsiooniks. Algoritmid on vältimatud, kuid ei asenda kunagi "mõistust ja taipamisvõimet". 

 Exformation (youtube)

Exformation - Die explosive Information (Stanislaw Lem)

Kihutav seisak

Jena sotsioloog Hartmut Rosa analüüsib oma teoses "Kiirendus ja võõrandumine"  (Beschleunigung und Entfremdung, 2013) kriitiliselt "sotsiaalse kiirenduse" loogikat. 

Autor leiab, et kui sotsioloogia oli Frankfurdi koolkonna ajal veel vaimuteaduste vägihein, siis nüüd on see  närtsinud orhideeõieke. Tegemist ei olevat üksnes akadeemilise pinnase muutustega vaid kaugenemisega kriitilisest ühiskonnakäsitlusest, mis võimaldaks avastada sotsiaalseid patoloogiaid.  

Tehniline kiirendus ja konkurentsile orienteeritud turumajandus tingivad võõrandumise kasvu. Kiirendus ja aja kokkuhoid annavad otseseid konkurentsieeliseid ühiskonnas, kus eesmärgiks on rohkem tooteid ja tarbimist ühes ajaühikus. See on pideva muutuste surve allikas. Kuid mitte kõik inimesed ei pea nendes tingimustes vastu.

Eelnevale lisandub kiirenduse "kultuuriline mootor", mis on  seotud ühiskonna sekulariseerumisega. Kuna üha vähem inimesi usub elu pärast surma, püüavad nad kogeda nii palju kui võimalik oma eluea jooksul. Tundub, et sellel kes elab kiiremini ja kogeb enam on rikkalikum elu. Taas on kasvu dünaamika ja kiirendus teineteisega seotud. Kuid ükskõik kui kiired muutused ka ei toimuks, "meie osa maailmast, meie suhe realiseeritud optsioonide ja kogemustega, mis jäid ära, ei kasva, vaid muutub konstantselt vähemaks".

Kõigest hoolimata püüame me üha uute tehnoloogiatega abil probleemi kontrolli alla saada. Kuid tehnilised lahendused on nagu "luud võluriõpilase käes", neil on oma dünaamika.  Mõelge vaid e-mailidele: Me ei suhtle nende abil mitte ainult kiiremini, vaid oleme nende tõttu sunnitud pidevalt suhtlema. Isegi kui me lülitame oma vastuvõtuaparaadid välja, koguvad nad ikkagi üha uusi teateid ja lühikese ajaga oleme ajast maas. Karussell keerleb üha kiiremini, kuid ei liigu paigast.

See on fenomen, mida Rosa kirjeldab järgnevalt: "Kui individuaalse elu või sotsiaalse maailma muutused ja dünaamika ei ole enam kogetavad tähendusrikka arenguna, vaid eesmärgitu ja kihutava muutusena, tekib tardumise kogemus." Seda võib kirjeldada ka "kihutava seisakuna". Erinevate eluvaldkondade "tarbimisnimekirjad" muutuvad üha pikemaks, eluaeg aga üha lühemaks. Teostamata eesmärkide arv kasvab. Tekkib tunne, et me teeme midagi, mida me tegelikult teha ei taha. Hartmut Rosa jaoks on see klassikaline võõrandumise situatsioon. Konkurentsi iseeneslik dünaamika muutub juhtivaks jõuks kõigis eluvaldkondades. Rosa lemmiknäide: "Täna ei olda enam pagar vaid töötatakse pagarina." Kuid sedagi lühikest aega. Üha raskem on öelda, kes me oleme ja kelleks veel saada võiksime. Valikuvabadus muutub valikusunduseks ja valikusundus valikuvõimetuseks.

Hartmut Rosa tuleb välja teesiga, "et sotsiaalne kiirendus kannab endas totalitaarse valitsuse tunnuseid". Just sellisena tuleks seda kritiseerida. Ta püüab näidata kui palju ideoloogiat on niinimetatud ideoloogiavabas vabas konkurentsis.

Hartmut Rosa arvates võiks aidata sügavam suhe esteetikasse, loodusse või religiooni.

•  5.mail  tähistasime koos taanlastega  filosoofi ja vaimuliku kirjaniku Sören Kierkegaardi 200. sünniaastapäeva.
  

 Esmakordselt kuulsin ma Sören Kierkaardist noorpõlves Elmar Salumaad külastades. K.Barthi dialektilise teoloogia kõrval oli üksildane taanlane talle kindlasti tähtsuselt teisel kohal. Sealt alates on mind alati saatnud Kierkegaardi loomingule mõeldes teatud aukartuse ja salapärasuse tunne.

Kierkegaard on kirjanik, kes avab lugejale väga erinevaid uksi:
Ukse inimeksistentsi vastuolulisusse, ukse kunsti ja kunstniku eksistentsi maailma, ukse kristluse ja juutliku usu maailma ning ukse muusika ja kirikulaulu maailma. Kõik see sünnib läbi autori hinge- ja eluvalu. Ta ise ütleb: "Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu geeniuseks muutunud, Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu pühakuks saanud. Aga ta ei muutunud geeniuseks tütarlapse läbi, kelle ta kätte sai, sest ta ei saanud ühtegi tütarlast. Ta soovinuks vaid ühte, keda ta ei saanud. Nii nagu teistestki sai ka temast geenius, kangelane, luuletaja tütarlapse tõttu – keda ta ei saanud. Või on keegi kusagil kuulnud, et kellestki oleks saanud kirjanik tema naise tõttu? Niikaua kui mehel teda ei ole, on ta temast vaimustatud. See on tõde, mis peitub naises.” Naine, kellega ta ei abiellunud, kuid kelle tõttu sündis geenius, kangelane ja luuletaja, oli Regine Olson.