Bild
Interneti avarustes on levinud nn. "Manipulatsiooni 10 strateegiat". Autorina nimetatakse vahel kedagi Sylvian Timsitit, kuid mitmed otsingud viivad prantsuskeelse  interditsiplinaarse ajakirja "Les cahiers psychologie politique" juurde, kus autorina nimetatakse Noam Chomsky't. Paistab, et Noam Chomsky ongi üks esimesi, kes on püüdnud luua pilti sellest, kuidas "süsteem" s.o. valitsused, meedia ja lobistid rahvast manipuleerivad. Ajakirjanikud on neid teese omakorda ühel või teisel viisil lahti kirjutanud. Mina leidsin nad Jascha Jarowski poolt Telepolis'e kodulehel  lahtikirjutatuna ja lisasin neile omapoolseid tähelepanekuid.

Nagu Daniel Estulin oma raamatus "Bilderbergide tõeline lugu" kirjeldab, kuulus Noam Chomsky Kissingeri poolt loodud väikesesse poliitiliste uuringute gruppi ja esindas seal  ühiskonnakriitilisi "uus vasakpoolseid ideaale".

Oluline ei olegi see, kes need teesid on esitanud, samuti mitte see, kas need alguses olid mõeldud satiirilistena või mitte. Otsustav on see, et need strateegiad on suhteliselt lihtsad, endastmõistetavad ja kergesti jälgitavad. Eriti vastuvõtlikud sellistele strateegiatele võiksid olla need, kes püüavad  fragmentaarses ja ebaselges infopilves kuidagi orienteeruda.

Skeptilisemad  leiavad, et liberaalses pluralistikus ühiskonnas ei ole mingit võimukeset ega eliiti, mis suudaks ühiskonnaga manipuleerida. Lihtsalt suur hulk erinevaid huvigruppe tasakaalustavad üksteist ja seda enamusele sobivas suunas. Niisiis oleksid kartused asjatud. Kuidas ka ei oleks, mõtiskleda nende strateegiate üle ikkagi tasub. Vaatleme neid lähemalt.

1.     Tähelepanu kõrvalejuhtimine

Märksõnaks on siin "ebaoluline". Asi on selles, et meie tähelepanu võimel on piiratud maht. See, kes on huvitatud demokraatliku ühiskonna võimaluste omakasupüüdlikust ärakasutamisest, peab laskma enamusel tegelda selliste asjadega, mis võimaldavad ta erahuvidel märkamatuks jääda.  Tähelepanu kõrvalejuhtimine sai rooma vabariigi ajal satiirik Juvenal'use poolt nimeks "panem et circenses" (leiba ja tsirkust)". Piisab pisutki televisiooni, raadio ja ajakirjanduse teemade valiku või kaaslaste vestluste jälgimisest, et endalt küsida,  kuidas see kõik suhestub meie elu tegelike probleemidega. Kas tegemist ei ole asjade peapeale pööramisega? Selleks, et asi oleks põnevam loeme supermarketite eripakkumistest, lemmiksportlaste tulemustest, tuntud tegelaste armuafääridest, soolise orientatsiooni või orientatsioonituse valudest ja võludest. Isikuõiguste rikkumised, usuline tagakius, tervete rahvaste võlaorjusse meelitamine, salajased sõjad ja droonirünnakuis hukkunud tunduvad kõige selle kõrval harjumuspäraste pisiasjadena, mis meid ei puuduta.
Selliselt moonutatud infoväljas pole inimesel huvi ega aega mõtiskleda hariduse, majanduse või eksistentsiaalsete probleemide üle. Tema tähelepanu on kõrvale juhitud ja selle ressurss ammendatud.
Isegi sellistes sügavat tunnetust nõudvates valdkondades nagu meie vaimne ja usuline elu võib täheldada olulise asendumist vormiliselt põnevate, kuid pinnaliste katsetustega. Kirik muutub üha enam kontsertsaaliks, jumalateenistus meelelahutuseks.

2.     Sünnita probleeme ja paku lahendusi 

Seda meetodit nimetatakse "probleem - reaktsioon - lahenduseks".  Kui keegi jätab auto tankimata, selleks, et vabandada kokkulepitud nõupidamisele mittejõudmist, siis nimetame me seda pettuseks. Kui aga ühiskondlikke probleeme lausa fabritseeritakse selleks, et rahvas teatud tarbimisvajadusi luua ning seejärel nende probleemide lahendamiseks kalleid projekte rahastada, siis on see ulatuslik manipulatsioon. Eriti andekad näivad siin olevat uusliberaalsete ideoloogid. Samasugust strateegiat võib täheldada nn. eurokriisis. Kõigepealt luuakse olukord, kus terved riigid võivad pidurdamatult laenata, seda vaadatakse aastaid pealt ning seejärel pakutakse välja abipaketid, mis kurnavad nii võlgnikke kui võlausaldajaid. Naomi Klein on kirjeldanud selliseid arenguid oma raamatus "The Shock-Doctrine". Muster on alati sama: kõigepealt luuakse probleem või olukord, mis tekitab inimestes reaktsiooni ja ootuse, et asi kiiresti lahendatakse ja seejärel arendame maksumaksja ja tarbija rahakotti puistates kalleid lahendusi. Alul luuakse soodsad tingimused majanduse ülekuumenemiseks, seejärel lõigatakse majanduskriisi kibedaid vilju  ja lõpuks piiratakse inimeste põhiõigusi ja sotsiaalset kindlustatust.

3.     Harjuta inimesi järkjärguliste muutustega

Tavapärastele nähtustele nagu valgus, surve ja helitugevus on omane, et nende tajumiseks on vaja teatud ulatust ja ajaühikut. Kui muutused toimuvad pikema aja jooksul, siis me neid ei märka. Teiste sõnadega, kui konn visata kuuma vette, siis hüppab ta sellest kohe välja. Kui aga vett aeglaselt kuumutada, siis ta laseks end lõpuks ära keeta. Kujutlus inimeste vajadustest ja eesmärkidest muutub pikema aja vältel. See, mis inimestele ühe korraga näiks täiesti vastuvõetamatuna, tundub aeglaste muutuste kõigus täiesti normaalse ja igapäevasena. Mõte, nagu inimene oleks vaid tootja (homo faber) ja tarbija, ei sünni üleöö. Selleks on vaja mõjukaid institutsioone ja veenmisvahendeid. Nii harjutatakse ühiskonda samm sammult, päev päevalt, aasta aastalt sellega, mis valitsejaile kasulik.

4.     Sisenda muutuste paratamatust

Selleks, et inimesi harjutada ühiskondlike muutustega, kõneldakse "valulisest paratamatusest". - Elu ei saa ju seisma jääda. Jutt demograafilisest kriisist ja globaalse konkurentsi paratamatusest valmistab ette elukalliduse tõusu ja sotsiaalse kindlustatuse vähenemist. Sellised loosungid nagu "There is no alternative" (Margaret Thatcher) või "Das ist alternativlos" ( Sellele ei ole alternatiive. Angela Merkel) tuletavad vanematele inimestele meelde aega, mil meile öeldi, et sotsialismile ei ole alternatiive ja kommunism võidab paratamatult.  Ühiskonnal on "kõik läheb hästi" naiivne kalduvus. Kujutlus muutuste paratamatusest murrab tugevategi vastupanu ja sünnitab teatud resignatsiooni. Rahval on naiivne ettekujutus, et küllap "kõik läheb hästi" ja ohvrid on paratamatud.

5.     Kõneta massi nagu väikest last

Enamus avalikkusele suunatud teabest sarnaneb lastesse või isegi vaimse puudega inimestesse suhtumisega.  Kui sa kõneled kellegagi nagu oleks ta 12 aastat vana, siis just seda sa talle sugereerid. Ta reageerib sellele suure tõenõolisusega nagu 12-aastane. Väide, et rahvas ei saa nagunii keerulistest asjadest aru, annabki tulemuseks alaealisuse. I.Kant on öelnud: “On nii mugav olla alaealine. Oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane, minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.”

6.     Kontsentreeru emotsioonidele, mitte reflektsioonidele

Emotsioonide ärakasutamine kuulub poliitilise manipulatsiooni klassikasse. Eesmärk on tervet mõistust pimestada. Uks avatakse ideoloogiatele, vajadustele, hirmudele ja rahutusele, mis kutsuvad esile teatud käitumist. Kuna peavoolu meedia on emotsioonidele suunatud, siis tungib sama sisse ka vaimselt nõudlikumatesse kogukondadesse. Suur hulk nn. uue põlvkonna karismaatilisi kogudusi ei ela mitte vaimus, vaid tavalises hingelises emotsionaalsuses.

7.     Püüa säilitada ühiskonna ignorantsust

Mass ei tohi teadlikuks saada kontrollimise tehnikatest ja meetoditest. Haridus peab olema nii lihtne ja praktiline kui võimalik. Meil on vaja insenere, mitte humanitaare. Hoia akadeemilised teadmised rahvast kaugel. Teoloogiat pole vaja, piisab isiklikest ilmutustest ja juhuslikest Pühakirja tsitaatidest.

8.     Sisenda rahvale mõtet, et nad on keskpärased

Sisenda rahvasse usku, et on normaalne ja ajakohane olla rumal, vulgaarne ja harimatu. Mis siin arutada, sellised me olemegi. Kas sina tahad meist parem olla? Meie olemegi rahva südametunnistus ja au.

9.     Muuda vastupanu katsed halvaks südametunnistuseks

Rahvale tuleb sisendada, et nad on ise kõiges viletsuses  ja pahedes süüdi. Alanda nende enesetunnet. Kuuluta vastupanijad marginaalideks ja tekita neis halb südametunnistus. See tekitab depressiooni ja takistab tegutsemist. Ilma tegutsemiseta jäävad tõelised muutused tulemata.

10.      Õpi inimesi paremini tundma, kui nad seda ise teevad

Viimase 50 aastaga on tekkinud lõhe teaduslike ja laiade masside teadmiste vahel. Teadus näib olevat väikese eliidi pärusmaa. Tänu bioloogiale, neuro-bioloogiale ja rakenduslikule psühholoogiale on "süsteem" omandanud võime kontrollida inimesi nii füüsilises kui psühholoogilises mõttes. "Süsteem" tunneb kaasajal inimest paremini kui ta ise ja omab seega tema kontrollimiseks suuremaid vahendeid kui kunagi varem.

Lõpetuseks

Selleks, et seista vastu võimalikele manipulatsioonidele, peaksime end paremini informeerima, harima ja võimalusel võtma vastutust. Kui me seda ei tee, peame tõdema, et ohvril tuleb üha rohkem ohvreid tuua.

Teadmised, millises maailmas me elame, aitavad igal juhul säilitada tervet ja praktilist arusaama omaenda ja ühiskonna elus toimuvast. Kristlasena lõpetaksin Jeesuse sõnumiga: "Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõe, ja tõde vabastab teid." Jh 8:31-32


 
Bild
Mäletan aega, mil  tulevastele pastoritele õpetati, et jutluses ei tohiks kasutada isiklikust ega koguduse liikmete elust pärit näiteid. Tundub, et sellise hoiaku aeg on pöördumatult möödas. Elame teistsuguses ajas. Nüüd valitseb vaade, et igasuguse kommunikatsiooni aluseks on individuaalsus ja inimlik soojus. Isiklikult läbielatul oleks nagu omaette moraalne väärtus. Kui autor sellega ei arvesta, võib teda süüdistada anonüümsuses, külmuses ja elust võõrandumises. Inimsõbralikkus ehk nn "inimlik mõõde" on jumalateta ühiskonna uus jumal. Vastavalt sellele muutuvad poliitilised ja majanduslikud kategooriad psühholoogilisteks. Richard Sennett nimetab seda oma raamatus "Verfall und Ende des öffentliches Lebens" (Avaliku elu langus ja lõpp)  intiimsuse türanniaks.

Kuid teema pole siiski nii uus kui see tundub. 16. novembril 1905. aastal pidas saksa sotsioloog Georg Simmel Berliinis ettekande: "Diskreetsuse psühholoogia". Kuigi see ettekanne käsitles põhiliselt abielu ja perekonda, on neil mõtetel suur aktuaalsus sajand hiljemgi. Kohe alguses esitab ta hingelise omandi definitsiooni: "Nii nagu materiaalne omand on mina laiendus ja selletõttu iga sekkumine meie varandusse on kogetav isikuvastase vägivallana, nii on olemas ka hingeline eraomand, millesse tungimine tähendab mina kuritarvitamist."

Simmel kirjeldab elu  moderniseerumise ja individualiseerumisega kaasnevat psühhologiseerumist. Ta küsib: kas me peame tõesti teistest kõike teadma? Kui palju avatust ja suletust me tegelikult vajame?

Siinkohal meenub mulle saksa teoloog Dietrich Bonhoeffer, kes oma vanglakirjades kirjeldab isiklikus saladuses peituvat Jumala armu. Ta räägib Aadama ja Eeva häbitundest ja vajadusest kanda viigilehtedest põlle. Ta esitab uuesti Looja küsimuse: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled?" ja vastuse: "Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga." 1 Mo 3:11.21 Bonhoeffer näeb keset ülekuulamisi ja kohtuotsuseid isikliku elu saladustes Jumala halastust ja armu.

Ometi tahame me üha rohkem ja rohkem teada neist, kellega suhtleme. Me valgustame nende minevikku ja olevikku. Privaatsus ja diskreetsus ei näi enam eriliste väärtustena. Me kisume end ise ja vabatahtlikult Facebook'is, Xing'is või Twitteris alasti. Vastutasuks rahuldavad  sõbrad  meie uudishimu nende elu intiimsete külgede suhtes. Elame ajas, kus sotsiaalvõrgustike tarkvara loojad soosivad klaasist tarbijaid, kes on valmis naiivseteks enesepaljastusteks. Nemad toidavad omakorda oma isiklike lugude, fotode ja videodega uue ajastu moolokit. Seejärel tulevad firmad, kes hea raha eest lubavad kõik mineviku jäljed sotsiaalmeedia ajajoontelt kustutada.

Kõik see paneb tahtmatult küsima: kas peame tõesti kõike teistest ja teised kõike meist teadma? Kas ei peaks õigus küsida olema piiratud õigusega vaikida? Äkki vajame taas "nahkriideid", et "tunda head ja kurja" ja kaitsta elu pühadust langenud maailmas.



 
Bild
Internetimaailm on avanud informatsiooni ülikiire leviku pandora laeka. Sealt tuleb head ja kurja. Oleme kahevahel - ühed kaitsevad vaba internetti, teised demoniseerivad selle võimalusi. Araabia kevad, sündmused Türgis ning Prism'a ja Temporaga  seotud skandaalid näitavad, et võimul-olijail on põhjust karta internetis toimuvat.

Karlshochschule International University uue meedia ja sotsiaalmeedia dotsent Patrick Breitenbach kirjeldab nelja põhjust, miks võim võiks karda internetti.
http://www.carta.info/59928/vier-thesen-warum-macht-das-internet-der-macht-solche-angst/ 
(NB! Minupoolsed märkused on kursiivis.)
  1. Internet annab üha suuremale hulgale inimestele ligipääsu ja võimaluse ühiskonna aluskoodide kujundamiseks.
Internet ja sellesse lülitunud seadmed, mis vahendavad ja paljundavad multimediaalseid salvestisi, võimaldab kiiremini, ulatuslikumalt ja laiemalt ligipääsu ühiskonna aluskoodidele.

Michel Foucault kõneleb haridust, kombestikku, arhidektuuri ja kunsti kujundavatest diskursustest ja nende seotusest võimuga. Tänu internetile muutuvad need diskursused voolavamaks ja pluralistlikumaks.

Kontrollimatu ligipääs ühiskonna alustekstidele avab ukse kõikvõimalikele ideedele, informatsioonidele, arvamustele ja kriitilisele mõttele. Niisiis on valitsevate struktuuride kaitsjail põhjust muretsemiseks. Midagi sarnast toimus teises ajas ja mõõtkavas ka trükikunsti ja rahvakeelse piibli leviku ajal. Korraga võis isegi "mees metsast" Pühakirja tõlgendada. Tagajärjed on teada ja tuntud.



2. Internet õõnestab traditsioonilisi teadmis- ja informatsiooniasümmeetriaid, millele võimumonopolid on rajatud.


Võim ja valitsemine rajaneb alati informatsiooni, teadmiste, hariduse ja muude ressursside nagu raha, toorained ja tööjõud ebaühtlasel jagunemisel. Internet võimaldab seda asümeetriat teatud ulatuses tasandada.

Niinimetatud Whistleblowing'u kasv: pidev võimu kuritarvituste avalikustamine ja ühiskondlike murrangute Live-streaming, valmistab olemasolevatele võimustruktuuridele muret.

Aset ei leia mitte ainult informatsiooni kiirem ja demokraatlikum levik. Koos sellega on tekkinud ka uus "jagamis kultuur" mis jagab ja levitab võrgustikus kursusi ja uusi teadmisi. MOOC on üks näide sellest.

Ülikoolid on hakanud pakkuma ka mitte-tudengeile vahetut ligipääsu teadmiste allikaile.  Jutt ei ole lihtsalt ligipääsus tekstidele vaid ka nende erinevatele mediaalsetele vormidele. Nii võivad erineva õppetüübiga inimesed ühele ja samale teemale läheneda kas audio, video, piltide või tavaliste tekstide vahendusel.

Seda hämmastavam on see, kuidas etableerunud majandus-struktuurid hoiavad ikka veel kramplikult paberist kinni. Tõsi, raamatu- ja paberimajandus ei sure kunagi välja, kuid see ei ole enam kõigile sobivaim informatsiooniallikas. Nii tasakaalustuvad internetis ka erinevad informatsiooni esitluse vormid.



3. Internet sulandab stabiilseid väärtus- ja valitsussüsteeme luues nende ümber skeptilise atmosfääri.

Enamus võimu mehhanisme baseeruvad ideoloogiatel, religioossetel uskumustel või dogmaatilistel väärtushierarhiatel. Isegi teadus ei ole kaitstud dogmatismi eest. Loodusseadused, matemaatilised valemid ja Jumal on endastmõistetavad neile, kes neisse tingimusteta usuvad. Niipea kui mingi võimusstruktuur apelleerib absoluutsele tõe monopolile, eirates teisi arvamusi või küsimuseasetusi, sünnitab see kaasajal enda ümber skeptilise atmosfääri, mis toimib õõnestavalt. Õõnestatakse vahel isegi siis kui polegi midagi õõnestada. Nagu süsteemiteoreetik Niklas Luhmann ütleks: Iga lause sünnitab vastulause.

Vastulaused ja kiiresti leviv skeptitsism "eksitavad" ebakindlaid ja rahulolematuid. Valitsevad süsteemid kaotavad autoriteedi. Absoluutne tõde ja sellest tõest lähtuv võimuaparaat pannakse küsimuse alla. Seal, kus puudub võimekus ratsionaalseks kriitikaks, sünnivad populaarsed vandenõuteooriad.

Sellist skeptitsismi kardavad nii suured kui väiksed võimustruktuurid. Väikseimaid kohtame perekonnas, sõpraderingis ja tööl. Isegi facebookisõprus  puruneb vaidluste käigus. Uus informatsioon on alati ähvardav. Debati lõpetamine isolatsiooniga on üks oma väärtussüsteemi kaitsemehhanisme.


4. Internet levitab alternatiivseid "hingetõmbe pause".

Internet pole ainult pööblile. Võrgustikus leviv pahameel, nii vastik kui see vahel ka poleks, sisaldab alati soovi kaasarääkida ja igatsust alternatiivide järele. Internet on vaid raamistik, kus on võimalik alternatiivseid vaateid levitada.

On selge, et alternatiivid ei kõrvalda võimu või sellest sõltuvust kui sellist, kuid nad jagavad võimu ja sõltuvusi lihtsalt teisiti, kas demokraatlikumalt või veelgi diktaatorlikumalt. Internet võib olla nii liberaalsuse kui fundamentalismi taimelava, mõlemad pakuvad alternatiive.

Unustada ei tohi sedagi, et alternatiividki vajavad kord alternatiive. Pole olemas absoluutset lahendust. On vaid suurema või väiksema kasutusajaga käibel olevad lahendused. Seda vähemalt siinpoolsuses.

Kokkuvõtteks

Oleks väga romantiline kujutleda, et internet loob mingi võimuvaba maailma. Küll aga soodustab see olemasolevate võimustruktuuride lagunemist ja uute teket.

Võimu jaoks on kaks võimalust: kas panna pea liiva alla või pakkuda lootust, et asju võib üheskoos ka paremini teha. Kas me tahame või mitte, me elame igal juhul mingis diskursuses. -  Kuid millises?

Adekvaatse vastuse annab internetimaailma vaba areng. Informatsiooni vaba levik  reguleerib ühiskondlikke protsesse kõige paremini isegi siis, kui see osale ühiskonnast näib  tekitavat ebameeldivusi.

Lõpetaksin selle mõtiskluse Heebrea kirja sõnadega: "Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. ... Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal." Hb 11:9-10.13b

 
Bild
1 Kuningate raamatust loeme, et "Jumal andis Saalomonile väga palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet - nagu liiva mere ääres." 1 Kn 3:9 Palju tarkust pole veel tarkus, on vaja veel mõistust ja taipamisvõimet, et seda liiva sõeluda.  


Taani teadusajakirjanik Ralf Keuper eristab oma raamatus "Spüre die Welt" (Märka maailma) informatsiooni exformatsioonist. Ta leiab, et "ilu, tõe ja tarkuse allikaks on informatsioon, millest on vabanetud." Kõrvale jäetud informatsiooni nimetab ta exformatsiooniks. Sellelgi on oma väärtus ja tähendus, sest selle loomisel kasvas ümbritsevas keskkonnas entroopia. Igas sekundis vabaneb inimteadvus miljonitest bittidest, selleks, et saavutada seisund, mida me nimetame teadvuseks. Teadvusel on rohkem tegemist exformatsiooni kui informatsiooniga. Teadvus ise on aga prožektor, mis valgustab vaid olulist jättes kõrvale selle, mis tundub talle ebaolulisena. Kuid "valgustamata ebaoluline" on siiski oluline osa meie vaimsest elust.

Elame ajal, kus räägitakse üha enam Big Data võimalustest. Üha olulisemaks muutub aga suurte andmemasside redutseerimine olulisele, niisiis vajadus exformatsiooni järele kasvab. Kommunikatsiooni mõistatus seisneb oskuses vähesega vahendada suurt hulka väljajäetud informatsiooni. Me loome kaardi, kuid teised on sama kaardi alusel võimelised ettekujutama maastikku.

 Samas ei tähenda enam informatsiooni tingimata suuremat hulka exformatsiooni. Exformatsioon on vaimne töö, mida tuleb teha, et muuta informatsioon väljendatavaks. Alles exformatsiooni kaudu omandab väljendatu sügavuse ja tähenduse. Kuid selline sügavus võib ka kaduma minna, kui hakkame lihtsalt väljendatut taas ebaolulisega koormama. Apostel Paulus ütleb: "Ma kardan aga, et nõnda nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, nii rikutakse ka teie lihtne ja puhas Kristusest arusaamise võime." 2 Kr 11:3

Vaimne töö Ralf Reuperi arvates jõukohane vaid neile, kes on võimelised suurt hulka andmeid muutma exformatsiooniks. Algoritmid on vältimatud, kuid ei asenda kunagi "mõistust ja taipamisvõimet". 

 Exformation (youtube)

Exformation - Die explosive Information (Stanislaw Lem)


 
Picture
Kihutav seisak

Jena sotsioloog Hartmut Rosa analüüsib oma teoses "Kiirendus ja võõrandumine"  (Beschleunigung und Entfremdung, 2013) kriitiliselt "sotsiaalse kiirenduse" loogikat. 

Autor leiab, et kui sotsioloogia oli Frankfurdi koolkonna ajal veel vaimuteaduste vägihein, siis nüüd on see  närtsinud orhideeõieke. Tegemist ei olevat üksnes akadeemilise pinnase muutustega vaid kaugenemisega kriitilisest ühiskonnakäsitlusest, mis võimaldaks avastada sotsiaalseid patoloogiaid.  

Tehniline kiirendus ja konkurentsile orienteeritud turumajandus tingivad võõrandumise kasvu. Kiirendus ja aja kokkuhoid annavad otseseid konkurentsieeliseid ühiskonnas, kus eesmärgiks on rohkem tooteid ja tarbimist ühes ajaühikus. See on pideva muutuste surve allikas. Kuid mitte kõik inimesed ei pea nendes tingimustes vastu.

Eelnevale lisandub kiirenduse "kultuuriline mootor", mis on  seotud ühiskonna sekulariseerumisega. Kuna üha vähem inimesi usub elu pärast surma, püüavad nad kogeda nii palju kui võimalik oma eluea jooksul. Tundub, et sellel kes elab kiiremini ja kogeb enam on rikkalikum elu. Taas on kasvu dünaamika ja kiirendus teineteisega seotud. Kuid ükskõik kui kiired muutused ka ei toimuks, "meie osa maailmast, meie suhe realiseeritud optsioonide ja kogemustega, mis jäid ära, ei kasva, vaid muutub konstantselt vähemaks".

Kõigest hoolimata püüame me üha uute tehnoloogiatega abil probleemi kontrolli alla saada. Kuid tehnilised lahendused on nagu "luud võluriõpilase käes", neil on oma dünaamika.  Mõelge vaid e-mailidele: Me ei suhtle nende abil mitte ainult kiiremini, vaid oleme nende tõttu sunnitud pidevalt suhtlema. Isegi kui me lülitame oma vastuvõtuaparaadid välja, koguvad nad ikkagi üha uusi teateid ja lühikese ajaga oleme ajast maas. Karussell keerleb üha kiiremini, kuid ei liigu paigast.

See on fenomen, mida Rosa kirjeldab järgnevalt: "Kui individuaalse elu või sotsiaalse maailma muutused ja dünaamika ei ole enam kogetavad tähendusrikka arenguna, vaid eesmärgitu ja kihutava muutusena, tekib tardumise kogemus." Seda võib kirjeldada ka "kihutava seisakuna". Erinevate eluvaldkondade "tarbimisnimekirjad" muutuvad üha pikemaks, eluaeg aga üha lühemaks. Teostamata eesmärkide arv kasvab. Tekkib tunne, et me teeme midagi, mida me tegelikult teha ei taha. Hartmut Rosa jaoks on see klassikaline võõrandumise situatsioon. Konkurentsi iseeneslik dünaamika muutub juhtivaks jõuks kõigis eluvaldkondades. Rosa lemmiknäide: "Täna ei olda enam pagar vaid töötatakse pagarina." Kuid sedagi lühikest aega. Üha raskem on öelda, kes me oleme ja kelleks veel saada võiksime. Valikuvabadus muutub valikusunduseks ja valikusundus valikuvõimetuseks.

Hartmut Rosa tuleb välja teesiga, "et sotsiaalne kiirendus kannab endas totalitaarse valitsuse tunnuseid". Just sellisena tuleks seda kritiseerida. Ta püüab näidata kui palju ideoloogiat on niinimetatud ideoloogiavabas vabas konkurentsis.

Hartmut Rosa arvates võiks aidata sügavam suhe esteetikasse, loodusse või religiooni.


 
Picture
  •  5.mail  tähistasime koos taanlastega  filosoofi ja vaimuliku kirjaniku Sören Kierkegaardi 200. sünniaastapäeva.

 Esmakordselt kuulsin ma Sören Kierkaardist noorpõlves Elmar Salumaad külastades. K.Barthi dialektilise teoloogia kõrval oli üksildane taanlane talle kindlasti tähtsuselt teisel kohal. 
Sealt alates on mind alati saatnud Kierkegaardi loomingule mõeldes teatud aukartuse ja salapärasuse tunne.

Kierkegaard on kirjanik, kes avab lugejale väga erinevaid uksi:
Ukse inimeksistentsi vastuolulisusse, ukse kunsti ja kunstniku eksistentsi maailma, ukse kristluse ja juutliku usu maailma ning ukse muusika ja kirikulaulu maailma. Kõik see sünnib läbi autori hinge- ja eluvalu. 
Ta ise ütleb: "Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu geeniuseks muutunud, Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu pühakuks saanud. Aga ta ei muutunud geeniuseks tütarlapse läbi, kelle ta kätte sai, sest ta ei saanud ühtegi tütarlast. Ta soovinuks vaid ühte, keda ta ei saanud. Nii nagu teistestki sai ka temast geenius, kangelane, luuletaja tütarlapse tõttu – keda ta ei saanud. Või on keegi kusagil kuulnud, et kellestki oleks saanud kirjanik tema naise tõttu? Niikaua kui mehel teda ei ole, on ta temast vaimustatud. See on tõde, mis peitub naises.” Naine, kellega ta ei abiellunud, kuid kelle tõttu sündis geenius, kangelane ja luuletaja, oli Regine Olson. 


 
Pilk püsivamasse ja kaunimasse maailma

Paar aastat tagasi ilmunud Vitorio Magnago Lampugnani raamat „Püsiva moodsus“ ( Die Modernität des Duaerhaften. Essays zu Stadt, Archidektur und Design.  2011) on mõtlemapanev keset üha kiiremate ja mõttetumate muutuste maailma.

Tegemist on huvitava moodsa arhitektuuri ja kunsti käsitlusega, mis on suunatud materiaalsete ressursside raiskamise vastu. Siin kutsutakse üles vaimsete ja püsiväärtuste loomisele.

Autor kirjeldab kuidas „moodsa“ mõiste on endastmõistetavalt möödunud sajandi 20-ndatest aastatest kandunud II Maailmasõja järgsesse aega. Kuid selle ideoloogia kriis kestab juba pikemat aega. Veenvaks alternatiiviks ei ole sellele kujunenud ei postmodernism ega dekonstruktivism.

Nende tähelepanekute foonil püüab Vitorio Magnago Lampugnani „moodsa“ mõistet uuesti defineerida. Ta leiab, et selle mõiste humanistlikust ja sotsiaalsest lähtepuntist ei tohiks loobuda. Samas tuleks selle mõiste ühiskondlikud, tehnilised, funktsionaalsed ja esteetilised   kriteeriumid uuesti üle vaadata. Ta teeb ettepaneku muutunud majanduslikes ja ökoloogilistes tingimustes võimalikult vähe tarbida ja toota üksnes tõeliselt hädavajalikku. Neist põhimõtteist tuletab ta keskkonna kujundamise jaoks keskse  - püsivuse  maksiimi. Püsivus vastandub kergemeelsele ja pealiskaudsele pinnapealsusele.

Ühtlasi mõtiskleb ta ka innovatsiooni mõiste üle. Kui me tänapäeval ütleme mõne arhitektuurilise  või kujundusliku lahenduse kohta, et see on innovaatiline, siis kõlab see komplimendina. Teose uudsust võrreldes eelnevatega mõistetakse kvaliteedi märgina: ükskõik, milles see uudsus ei seisneks.

Kuid see pole alati nii olnud. Uudsus kui iseseisev väärtus on romantismi leiutis. Kuni 18. sajandi teise pooleni olid kriteeriumid, mille järgi loomingulist tööd mõõdeti - harmoonia, täiuslikkus, tasakaalustatus ja perfektsus. Romantismi tulekuga olukord muutus põhjalikult. Korraga kujunesid hinnangulisteks kategooriateks dissonants, lõpetamatus, üllatuslikus ja eelkõige uudsus.


 
On päris rahustav teada, et ükskõik kui halb majanduslik olukord ka poleks, mõnes valdkonnas valitseb alati konjunktuur - näiteks skandaalitööstuses.
On skandaalne, et selle kohta on väga vähe kirjutatud. Üks vähestest seda valdkonda käsitletavast teostest pärineb saksa autorilt Christian Schütze'lt: "Skandal - Eine Psychologie des Unerhörten." ( Skandaal - Ennekuulmatuse psühholoogia). Raamat ilmus 1985 aastal.
Juba esimesel leheküljel tõstatab Schütze küsimuse: "Ajalehed püüavad meid veenda, et maailm on täis skandaale. … Kuid kuidas saavad ajalehed olla  täis seda, mida poliitika ja sotsiaalteaduste käsiraamatud ning leksikonid enamasti kõrvalmärkusenagi ei maini?"
     Küsimus kõlab isegi internetiajastul kuidagi aktuaalselt. Schütze kirjutab: " Nii palju skandaale, kui meile igapäev pakutakse, ei saa olla. Millest siis tunda ära tõelist skandaali?" Seejärel formuleerib ta mõned teesid, mis peaksid meid aitama skandaale süstematiseerida ja hinnata.
Christian Schütze arvates on skandaalil tähtis ühiskondlik funktsioon. "Kui skandaal on puhkenud, ütleb igaüks, nii pidigi minema, need asjad ei saanud ju lõpmatult edasi kesta." Umbes nii ohkab rahva hing kergendatult õhku puhastava äikse üle. Selles väljendub skandaali oluline funktsioon. Skandaalis reageerib ühiskond oma üksikliikmete või institutsioonide ebakohtadele, mis üldistest arengutest ette ruttavad või maha jäävad.
      Kuna õiguskord jääb uutest arengutest ja kujutlustest enamasti maha või ei peagi nendega sammu pidama, kaitseb vana õiguskord end sellega, et püüab üksikinimest olemasoleva suhtes konformsena hoida. … Skandaali hoitakse niikaua ülal, kuni korrektuur viiakse sisse."

     Enamus skandaale pealispinnalised ja lühiajalised. Mõnel  juhul on nad millegi uue ettekuulutajad.

     Skandaal on kriisiseisund. Varjatuks jääb, kas selle kaudu saab midagi parandada. Nii rahuldutakse tõsiasjaga, et see leidis aset.  Kuna skandaale on palju, siis ei suuda kommentaatorid neid enamasti lähemalt hinnata. Muidugi sooviksid nad kirglikult selgitada, mida see või teine skandaal antud arengufaasis tähendab ja milliseid järeldusi tuleks sellest teha.

     Suure umbusuga võiks suhtuda eriti sellisesse väitesse, et skandaal on olemasoleva elukorralduse paratamatu tagajärg ja olevat lausa arenguseadusena paratamatu. … Sellest hoolimata on suured ühiskondlikud muutused endast märku andnud skandaalide kaudu. Nii vähemalt näib ajaloole tagasi vaadates.

     Skandaalide sagenemisel juhivad need tähelepanu kõrvale tegelikust skandaalist. Niisiis võib skandaale kasutada ka tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.  ... Tuhanded valed skandaalid nüristavad võimet märgata tegelikke skandaale.  Skandaalike on nüüdsest vaid üks paljudest kellukestest lõbustuspargi tingel-tangelis. Nii aitavad skandaalikesed suurest skandaalist märkamatult mööda hiilida, samas tarbitakse neid rõõmsalt meelelahutusena.
      Skanaal, isegi suur skandaal, takistab uue läbimurret. Ta tuleb alati valest suust ja selleasemel, et vajalikele reformidele kaasaaidata, loob vaid illusiooni, et midagi ju ikkagi toimus.


      Kuigi need mõtted on pärit aastast 1985, kõlavad need mõtted endiselt skandaalsena….
 
Kaliforniseerumine ehk välise kadumine

Möödunud kuul avati Berliinis näitus, mis peegeldab inimteadvuse "kaliforniseerumist".  Tegemist on  Maailma Kultuuride hoones toimuva "Anthripozä" projektiga 2013/2014.  Märksõnadeks on enese optimeerimine, tehnika austus ja poliitilised utoopiad. Kuidas nendeni jõuti? Peategelane on kindlasti Steve Jobs.  
Vaata näituse kataloogi: 
http://www.hkw.de/media/de/texte/pdf/2013_2/presse_4/pressemappe_the_whole_earth.pdf