Tuld ma olen tulnud viskama …
Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud! Aga mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule! Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt. Sest nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu, isa poja vastu ja poeg isa vastu, ema tütre vastu ja tütar ema vastu, ämm minia ja minia ämma vastu.” Lk 12;49-53
Jeesuse sõnad tänases evangeeliumis ei vasta üldiselt levinud pildile kristlaseks olemisest. Nad näivad isegi Jeesuse sõnumiga mäejutluses olevat vastuolus. Kas sõnum tulest, mõõgast ja lõhedest ei toida usulisi konflikte ja sõdu? - Igal juhul sisaldab see sõnum väga suurt potentsiaali konfliktide tekkeks. Tänapäeva võlusõna pole tõde, vaid tolerantsus. Kuid seegi võluritrikk ei õnnestu meil eriti lihtsalt. Kus on tolerantsuse piirid? Kui kõrged võiksid Euroopa linnades olla minaretid? Kas kõrgemad kui kirikutornid? Pangahooned on neist kõigist nagunii kõrgemad … Kas loomade rituaalne tapmine on lubatav? Kas ümberlõikamine pole väikelaste kehalise terviklikkuse rikkumine? Kas tolerantsus ei sünnita moraalset ükskõiksust ja nihilismi igasuguste väärtuste suhtes?
Just selle ohu taustal on mõistetavad Jeesuse sõnad: Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!
Jeesus ei tulnud, et pakkuda meile mugavat äraelamise nurgakest. Ta jutlustab meile selgeid väärtusi ja kõrgeid ideaale. Ta jääb neile kindlaks. Ta on valmis nende nimel isegi surema. Nõnda ta ütles: "Mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule." s.50 Kuid samas keeldus ta nende ideaalide nimel haaramast mõõka. Ta tee oli täis pingeid ja konflikte perekonna, ühiskonna ja avaliku arvamusega.
Karm sõnum
"Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt" s. 51
Kui Jeesus oli mõned nädalad vana, viidi ta templisse ja tark Simeon ütles: "Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse - ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted." Lk 2,34-35
See leidis ka kinnituse. Varsti oli Iisrael lõhestunud. Ühed uskusid temasse, kes neile Jumala riigi tõi, teised tõukasid ta ära, nägid temas oma religiooni ohustajat ja lasid ta risti lüüa. Mõned aastad hiljem toimiti samuti ta jüngritega. Jaakobus oli esimene apostel, kellel kuningas Heroodes lasi pea maha raiuda. Kolme sajandi jooksul andsid tuhanded märtrid "tolerantses" Rooma ühiskonnas elu oma usu nimel. Nende "usk prooviti tules läbi" 1 Pt 1,6j
Otsusta selgelt Kristuse kasuks
Ma ei tahaks öelda, et meiega, kes me Kristusesse usume, sünnib samuti nagu apostlitega. Kuid ühte on juba paljud kogenud: paljude lapsed ei mõista vanemaid usu asjus. See sünnitab rahutust ja valu. Need, keda me usus kasvatasime, pöörduvad oma teele. Tagasi tulejaid on vähe. Tuleb ette ka vastupidist: Lapsed leiavad Jumala ja vanemad on ahastuses, sest neile tundub, et tagajärjeks on rikutud elu.
Mida me teeme sellises olukorras? Kas loobume põhimõtetest? Ainus võimalus on selgemini ja teadlikumalt alustatud teed käija. Paljud meist on lapsepõlvest alates kristlikus usus kasvatatud. Me oleme üle võtnud, mida vanemad meile õpetasid. Kuid Jeesus ootab, et me järgiksime Teda isikliku otsuse alusel. See tähendab osadust palves, Tema sõna kuulamist ja ellu rakendamist.
"Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud …" Jh 3:18
Kuid praktiseeritav usk kutsub alati esile ka konflikte: "Sest nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu." s.52
Issanda järgimisel on hind ja vahel ka väga kõrge hind. Läbi aegade on see toonud kaasa kannatusi. Lugesin hiljuti ühest ametiühingu sekretärist nõukogude ajal, kes kaotas oma koha sellepärast, et tütar Claudia astus kloostrisse. Mees kinnitas oma süütust ja väitis, et naine olevat lastele palvetamist õpetanud, kuid komitee leidis, et see pole mingi argument. Ta saab koha alles siis tagasi, kui tütre kloostrist tagasi toob. Tulemuseks oli see, et ka mehest endast sai tagakiusamise käigus usklik.
Elame maailmas, mis muutub üha avalikumalt usuvaenulikuks. Vajame kasvavat ja kindlat usku. Sellepärast Jeesus kõnelebki tulest ja ta tahab, et see põleks. Meid ei aita see, kui me oma usuelu nii elame, et keegi seda enam ei märka. Me ei võida selle kaudu kedagi, vastupidi, me muutume ülearusteks. Ühiskonnas, kus on olemas agressiivne ateism, kus kristlikud väärtused paljudele enam midagi ei maksa, küsitakse: kas sa tõesti usud Kristusesse? Kas sa oled valmis ka oma usu nimel kannatusteks ja loobumisteks?
Siin ei ole mingeid kompromisse. Vaevalt hingitseva usuga ei tule enam välja. Ei piisa, et me usume mingisse kõrgemasse võimu. See on põhimõtteliselt uskmatus.
Sõiduteel ei ole vasakpoolse ja parempoolse liikluse vahel mingit kompromissi. Kas me sõidame kõik ühel poolel või teisel poolel. See, kes ei suuda otsustada, ohustab enda ja teiste elu.
Kedagi ei saa uskuma või uskmatusele sundida. Seadused, teisitimõtlejate tagakiusamine ja vägivald pole kunagi andnud soovitud tulemusi. Jeesus ütleb: Armasta oma ligimest nagu iseennast ja seda isegi siis, kui ta osutub su vaenlaseks.
Kõik me elame ja sureme Jumala ees. Ta on meid oma Pojas surmani armastanud. Meie vastus Tema armastusele saab olla vaid üks. - Mitte pool, vaid kogu elu! Teadku kõik, kelle poolel me seisame!
Aamen
Iseendale puhkuse viimasel pühapäeval Pärnus. 18. august 2013.a.
Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud! Aga mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule! Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt. Sest nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu, isa poja vastu ja poeg isa vastu, ema tütre vastu ja tütar ema vastu, ämm minia ja minia ämma vastu.” Lk 12;49-53
Jeesuse sõnad tänases evangeeliumis ei vasta üldiselt levinud pildile kristlaseks olemisest. Nad näivad isegi Jeesuse sõnumiga mäejutluses olevat vastuolus. Kas sõnum tulest, mõõgast ja lõhedest ei toida usulisi konflikte ja sõdu? - Igal juhul sisaldab see sõnum väga suurt potentsiaali konfliktide tekkeks. Tänapäeva võlusõna pole tõde, vaid tolerantsus. Kuid seegi võluritrikk ei õnnestu meil eriti lihtsalt. Kus on tolerantsuse piirid? Kui kõrged võiksid Euroopa linnades olla minaretid? Kas kõrgemad kui kirikutornid? Pangahooned on neist kõigist nagunii kõrgemad … Kas loomade rituaalne tapmine on lubatav? Kas ümberlõikamine pole väikelaste kehalise terviklikkuse rikkumine? Kas tolerantsus ei sünnita moraalset ükskõiksust ja nihilismi igasuguste väärtuste suhtes?
Just selle ohu taustal on mõistetavad Jeesuse sõnad: Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!
Jeesus ei tulnud, et pakkuda meile mugavat äraelamise nurgakest. Ta jutlustab meile selgeid väärtusi ja kõrgeid ideaale. Ta jääb neile kindlaks. Ta on valmis nende nimel isegi surema. Nõnda ta ütles: "Mul on ees ristimine, millega mind ristitakse, ja kuidas mul on kitsas käes, kuni see on viidud lõpule." s.50 Kuid samas keeldus ta nende ideaalide nimel haaramast mõõka. Ta tee oli täis pingeid ja konflikte perekonna, ühiskonna ja avaliku arvamusega.
Karm sõnum
"Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt" s. 51
Kui Jeesus oli mõned nädalad vana, viidi ta templisse ja tark Simeon ütles: "Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse - ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete mõtted." Lk 2,34-35
See leidis ka kinnituse. Varsti oli Iisrael lõhestunud. Ühed uskusid temasse, kes neile Jumala riigi tõi, teised tõukasid ta ära, nägid temas oma religiooni ohustajat ja lasid ta risti lüüa. Mõned aastad hiljem toimiti samuti ta jüngritega. Jaakobus oli esimene apostel, kellel kuningas Heroodes lasi pea maha raiuda. Kolme sajandi jooksul andsid tuhanded märtrid "tolerantses" Rooma ühiskonnas elu oma usu nimel. Nende "usk prooviti tules läbi" 1 Pt 1,6j
Otsusta selgelt Kristuse kasuks
Ma ei tahaks öelda, et meiega, kes me Kristusesse usume, sünnib samuti nagu apostlitega. Kuid ühte on juba paljud kogenud: paljude lapsed ei mõista vanemaid usu asjus. See sünnitab rahutust ja valu. Need, keda me usus kasvatasime, pöörduvad oma teele. Tagasi tulejaid on vähe. Tuleb ette ka vastupidist: Lapsed leiavad Jumala ja vanemad on ahastuses, sest neile tundub, et tagajärjeks on rikutud elu.
Mida me teeme sellises olukorras? Kas loobume põhimõtetest? Ainus võimalus on selgemini ja teadlikumalt alustatud teed käija. Paljud meist on lapsepõlvest alates kristlikus usus kasvatatud. Me oleme üle võtnud, mida vanemad meile õpetasid. Kuid Jeesus ootab, et me järgiksime Teda isikliku otsuse alusel. See tähendab osadust palves, Tema sõna kuulamist ja ellu rakendamist.
"Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud …" Jh 3:18
Kuid praktiseeritav usk kutsub alati esile ka konflikte: "Sest nüüdsest peale on viis ühes kojas lahkmeeles, kolm kahe vastu ja kaks kolme vastu." s.52
Issanda järgimisel on hind ja vahel ka väga kõrge hind. Läbi aegade on see toonud kaasa kannatusi. Lugesin hiljuti ühest ametiühingu sekretärist nõukogude ajal, kes kaotas oma koha sellepärast, et tütar Claudia astus kloostrisse. Mees kinnitas oma süütust ja väitis, et naine olevat lastele palvetamist õpetanud, kuid komitee leidis, et see pole mingi argument. Ta saab koha alles siis tagasi, kui tütre kloostrist tagasi toob. Tulemuseks oli see, et ka mehest endast sai tagakiusamise käigus usklik.
Elame maailmas, mis muutub üha avalikumalt usuvaenulikuks. Vajame kasvavat ja kindlat usku. Sellepärast Jeesus kõnelebki tulest ja ta tahab, et see põleks. Meid ei aita see, kui me oma usuelu nii elame, et keegi seda enam ei märka. Me ei võida selle kaudu kedagi, vastupidi, me muutume ülearusteks. Ühiskonnas, kus on olemas agressiivne ateism, kus kristlikud väärtused paljudele enam midagi ei maksa, küsitakse: kas sa tõesti usud Kristusesse? Kas sa oled valmis ka oma usu nimel kannatusteks ja loobumisteks?
Siin ei ole mingeid kompromisse. Vaevalt hingitseva usuga ei tule enam välja. Ei piisa, et me usume mingisse kõrgemasse võimu. See on põhimõtteliselt uskmatus.
Sõiduteel ei ole vasakpoolse ja parempoolse liikluse vahel mingit kompromissi. Kas me sõidame kõik ühel poolel või teisel poolel. See, kes ei suuda otsustada, ohustab enda ja teiste elu.
Kedagi ei saa uskuma või uskmatusele sundida. Seadused, teisitimõtlejate tagakiusamine ja vägivald pole kunagi andnud soovitud tulemusi. Jeesus ütleb: Armasta oma ligimest nagu iseennast ja seda isegi siis, kui ta osutub su vaenlaseks.
Kõik me elame ja sureme Jumala ees. Ta on meid oma Pojas surmani armastanud. Meie vastus Tema armastusele saab olla vaid üks. - Mitte pool, vaid kogu elu! Teadku kõik, kelle poolel me seisame!
Aamen
Iseendale puhkuse viimasel pühapäeval Pärnus. 18. august 2013.a.
Õnnis on, kes valvab ... Lk 12:35-40
Suvi hakkab lõppema ja peas mõlguvad plaanid aasta teise poole kohta. Kuid laskem ka Jeesusel kõnelda:
"Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle
ukse avada.
Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas.
Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda - õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”
Võrdum uksehoidjast
Kuigi suvi on olnud päikseline, iseloomustab meie olukorda kõige paremini sõna „öö“. See pole just mitte eriti lohutav väljavaade. Ometi väljendab see looduses ja vahel ka ühiskonnas valitsevaid seadusi. Ometi pole meie kindlus ja rahu rajatud selle maailma olukordadele.
Jeesus ütleb: „Õndsad on sulased, keda isand tulles leiab valvavat!“ Ta ei lase sellist mõtetki kerkida: Kas isand ikka tuleb? Ta tuleb kindlasti! „Kas teisel või kolmandal öövahi korral“, aga tuleb. Niisiis ei oota me sügistalvest mitte oma surmatundi vaid Issanda tulekut! Ta kutsub meid valvsusele. Mida tähendab valvsus? See tähendab meid ümbritsevate sündmuste tundmist ja valmisolekut sellele, mis või kes on tulemas. See tähendab ustavust oleviku ülesannetes ja usku tulevikku. Kui kari magab, peab karjane valvama ja lootuses uue päeva ülesannetele mõtlema.
„Õndsad on“
Kes on õndsad? Need majapidajad, keda leitakse valvamas. Apostel Paulus ütleb: „Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ 1 Ko 4:1-2
Kuidas nad siis välja näevad?
„Nende niuded on vöötatud“ – Vöö hoidis idamaal kuube koos ja võimaldas kiiresti tegutseda, joosta ja majapidamistöid toimetada. Vöö on pilt kontsentreeritusest, see näitab sõdurlikku valmisolekut ja otsustavat loobumist mugavustest. Kui su usuelu kuub on vöötamata, pole sa isanda tulekuks valmis.
„Teie küünlad põlegu“
Valgustatud hoone keset augustikuu ööd näitab, et selles ei magata. Valgustatud süda ja valgustatud koguduski ei maga. Selleks, et meie usuelu küünlad põleksid on vaja neid hoida kõigi tuulte ja tormide eest. Küünla tuli on lahtine tuli, kui sellega magama jääd, võib puhkeda tulekahju.
Selline on siis pilt valvavast usklikust, valvavast kogudusest, kes Issanda taevamineku ja taastuleku vahel toimetab.
Osa Jeesuse kõnest kõneleb ka majapidaja kiusatusest, hakata end ise peremehena tundma ja teisi kaassulaseid peksma ning kiusama. See, keda me ootame on teistsugune.
„Tõesti ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid.“
Jeesus räägib siin sellest, milline on meie tasu valvsuse eest. See ei ole kartlik valvsus. Me ei oota mingit mõistatuslikku tulnukat. See, kes tuleb on omaenese sulaste sulane. Ta on „Jumala riik“ meie juures ja meie südames. „Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.“ – Eks see ole õnnis, kes nõnda on teenitud.
Kuid tõsiasi on ka see, et mitte kõik pole õndsad, mitte kõik ei valva. Neile ütleb Ta: Ma tulen nagu varas. Henry Newmann on öelnud: „ Parem on tuhat korda uskuda, et ta tuleb, kui ta ei tule, kui üks kord uskuda, et ta ei tule ja ta tuleb siiski.“
Suurim viga uuel tööperioodil on, kui ütlema endale: Aega on! Issand tuleb meie ellu siis, kui me ei või aimatagi. Ta tuleb igal päeval ja sageli nagu varas. Enamasti ta aga koputab ja palub sisse laskmist perekonda, tööle, õpinguisse. Kuid aus ja väes tuleb ta „millal te ei arvagi“. Seepärast valvake!
Tulles tagasi oma argipäeva, võiksime öelda, et me tegeleme päevast päeva just vastupidisega. Me kulutame tohutult aega oma elu kindlustamiseks. Ta ei mõista seda hukka, sest majapidamine peab ju korras olema. Me ei tohi unustada, et see maailm on Tema valitsuspiirkond ja meie tema majapidajad. Ühel päeval kutsutakse meid aru andma.
Sügis toob kaasa kaduvikumõtted. Kaduvik ongi osa meie maise elu reaalsusest. Faust kuuleb labidaid kolksumas ja mõtleb, et väljas ehitatakse uut ja paremat maailma. Kuid tegelikult kaevatakse seal tema hauda. Head sõbrad, võimsamalt kui labidate kolksumine kõlab Issanda sõnum:
Õnnis on, kes valvab!
· Õnnis on, kelle vöö on vöötatud!
· Õnnis on, kelle küünal põleb!
„Tõesti, ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid.“
Aamen
Pärnus, 11. augustil 2013. a. iseendale ja sõpradele
"Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle
ukse avada.
Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas.
Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda - õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!”
Võrdum uksehoidjast
Kuigi suvi on olnud päikseline, iseloomustab meie olukorda kõige paremini sõna „öö“. See pole just mitte eriti lohutav väljavaade. Ometi väljendab see looduses ja vahel ka ühiskonnas valitsevaid seadusi. Ometi pole meie kindlus ja rahu rajatud selle maailma olukordadele.
Jeesus ütleb: „Õndsad on sulased, keda isand tulles leiab valvavat!“ Ta ei lase sellist mõtetki kerkida: Kas isand ikka tuleb? Ta tuleb kindlasti! „Kas teisel või kolmandal öövahi korral“, aga tuleb. Niisiis ei oota me sügistalvest mitte oma surmatundi vaid Issanda tulekut! Ta kutsub meid valvsusele. Mida tähendab valvsus? See tähendab meid ümbritsevate sündmuste tundmist ja valmisolekut sellele, mis või kes on tulemas. See tähendab ustavust oleviku ülesannetes ja usku tulevikku. Kui kari magab, peab karjane valvama ja lootuses uue päeva ülesannetele mõtlema.
„Õndsad on“
Kes on õndsad? Need majapidajad, keda leitakse valvamas. Apostel Paulus ütleb: „Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad.“ 1 Ko 4:1-2
Kuidas nad siis välja näevad?
„Nende niuded on vöötatud“ – Vöö hoidis idamaal kuube koos ja võimaldas kiiresti tegutseda, joosta ja majapidamistöid toimetada. Vöö on pilt kontsentreeritusest, see näitab sõdurlikku valmisolekut ja otsustavat loobumist mugavustest. Kui su usuelu kuub on vöötamata, pole sa isanda tulekuks valmis.
„Teie küünlad põlegu“
Valgustatud hoone keset augustikuu ööd näitab, et selles ei magata. Valgustatud süda ja valgustatud koguduski ei maga. Selleks, et meie usuelu küünlad põleksid on vaja neid hoida kõigi tuulte ja tormide eest. Küünla tuli on lahtine tuli, kui sellega magama jääd, võib puhkeda tulekahju.
Selline on siis pilt valvavast usklikust, valvavast kogudusest, kes Issanda taevamineku ja taastuleku vahel toimetab.
Osa Jeesuse kõnest kõneleb ka majapidaja kiusatusest, hakata end ise peremehena tundma ja teisi kaassulaseid peksma ning kiusama. See, keda me ootame on teistsugune.
„Tõesti ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid.“
Jeesus räägib siin sellest, milline on meie tasu valvsuse eest. See ei ole kartlik valvsus. Me ei oota mingit mõistatuslikku tulnukat. See, kes tuleb on omaenese sulaste sulane. Ta on „Jumala riik“ meie juures ja meie südames. „Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib.“ – Eks see ole õnnis, kes nõnda on teenitud.
Kuid tõsiasi on ka see, et mitte kõik pole õndsad, mitte kõik ei valva. Neile ütleb Ta: Ma tulen nagu varas. Henry Newmann on öelnud: „ Parem on tuhat korda uskuda, et ta tuleb, kui ta ei tule, kui üks kord uskuda, et ta ei tule ja ta tuleb siiski.“
Suurim viga uuel tööperioodil on, kui ütlema endale: Aega on! Issand tuleb meie ellu siis, kui me ei või aimatagi. Ta tuleb igal päeval ja sageli nagu varas. Enamasti ta aga koputab ja palub sisse laskmist perekonda, tööle, õpinguisse. Kuid aus ja väes tuleb ta „millal te ei arvagi“. Seepärast valvake!
Tulles tagasi oma argipäeva, võiksime öelda, et me tegeleme päevast päeva just vastupidisega. Me kulutame tohutult aega oma elu kindlustamiseks. Ta ei mõista seda hukka, sest majapidamine peab ju korras olema. Me ei tohi unustada, et see maailm on Tema valitsuspiirkond ja meie tema majapidajad. Ühel päeval kutsutakse meid aru andma.
Sügis toob kaasa kaduvikumõtted. Kaduvik ongi osa meie maise elu reaalsusest. Faust kuuleb labidaid kolksumas ja mõtleb, et väljas ehitatakse uut ja paremat maailma. Kuid tegelikult kaevatakse seal tema hauda. Head sõbrad, võimsamalt kui labidate kolksumine kõlab Issanda sõnum:
Õnnis on, kes valvab!
· Õnnis on, kelle vöö on vöötatud!
· Õnnis on, kelle küünal põleb!
„Tõesti, ma ütlen teile, tema vöötab enese ja paneb nad lauda istuma ja tuleb ja teenib neid.“
Aamen
Pärnus, 11. augustil 2013. a. iseendale ja sõpradele
Kui ma kord rikkaks saaksin ... Lk 12:13-21
Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: "Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!" Jeesus ütles talle: "Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?"
Ja ta ütles neile: "Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: "Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: "Mis ma pean tegema? Mul ei ole
kohta, kuhu oma vilja koguda."
Ja ta ütles: "Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!"
Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas."
Kui ma rikas oleksin ...
On üks tore muusikal. Selle peategelane, juudist piimamees Tevje unistab kui imeline see oleks, kui ta saaks rikkaks. Kogu elu muutuks siis palju paremaks. Kuna ta on vaga juut, siis lõpetab ta oma laulu sõnadega:
"Siis oleks mul aega ja saaksin ometi sünagoogis palvel käija. Aukoht seal oleks mulle parim tasu.
Õpetatutega võiksin siis arutleda seal Piibli üle, Kuni ma sellest aru saaksin. Seda olen ma alati soovinud.
Ja päris laulu lõpus küsib ta:
”Issand sa lõid lõvid ja lambad –
ütle, miks sa mind lambaks lõid.
Kas see olnuks tõesti Sinu plaani vastu,
Kui must oleks saanud rikas mees?”
Eks meiegi ole unistanud, kuidas siis oleks, kui ma rikkas oleks? Miks muidu on kõikvõimalikud loteriid nii armastatud? Rikkus annab teatud vabaduse tunde. Rikkus on nagu õnne ekvivalent. Mõtle, sa saad omale kõike osta ja lubada.
... ja mis siis?
Vastuse, kuidas see väljanäeks, leiame me tänases evangeeliumis. Siin on juttu ühest mehest, kes sellise unistuse täitumiseni on jõudnud. Meile räägitakse rikkast talumehest.
Talle endalegi ootamatult on põllud nii hästi vilja kandnud, et aidad ei mahuta seda rikkust ära. Tuleb hakata investeerima ja uusi aitasi ehitama.
Tuleb välja, et rikkus polegi vabadus ja muretus. Mees peab muretsema oma varanduse pärast, et see kaotsi ei läheks. Ja kiiresti saab selgeks, et tuleb ehitada uued aidad. Ta usub, et alles siis võiks ta rahulikult puhata ja elu nautida.
Kindlustatus...
Me peame tõdema, et see mees mõtleb ja korraldab oma elu väga mõistlikult ja kaugeleulatuvalt. Kui sellist hoolt ja ettenägelikkust poleks, oleks suur häda käes. Me kõik vajame varusid.
Riik ja kindlustusfirmad ei lakka meilegi kordamast. Planeerige oma elu, investeerige pensionifondidesse, arvestage tulevaste ohtudega. Kuid ükski kindlustus ei saa meile anda garantiid, et kogu meie arvestus ja muretsemine ei kaota hetkega oma mõtet.
...elame ebakindlal pinnal.
Jeesus näitab tänases evangeeliumis kui habras on inimelu ja tühine selle maine kindlustatus. Ta ei tee seda selleks, et taunida maiseid varandusi. Ta ei keela meid oma elu planeerimast. Ta räägib selle tähendamissõna sellepärast, et me ei toetuks valele ja petlikule kindlustundele.
Jumal ütleb sellele talumehele hoiatavalt: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Ühe hetkega võib kõik olla läbi. Rahvasuu ütleb: „Viimsel särgil ei ole taskuid...“
Tõsiasi on, et rikkus ei suuda anda seda, mida ta tõotab. Isegi väliselt õnnestunud elu võib läbikukkuda.
Rahaga ei ole võimalik osta õnne, armastust, elu mõtet, sisemist elu – varem ütlesime selle kohta hingeõndsust.
Jeesus ütleb: "Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!"
Varandused ei pea alati olema materiaalsed. See võib olla ka võim, prežtiiz, lugupeetus, teadmised – kõik need on lõppude lõpuks välised asjad. Kui nad omandavad meie elus liiga kõrge väärtuse, siis nad ei soodusta enam meie elu, vaid takistavad seda ja kaovad lõpuks nagu udu.
Varandused taevas
Jeesus ütleb: „külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Aga millest me siis elame? Midagi peab ju olema, mis olemuslikult kuulub mulle ja mida ükski võim ei suuda mult röövida? See on minu hing, Jumala igavene hingus minus. Sõna, millega Ta mind kõnetas, töö, milles ta mind õnnistas, armastus, millega Ta mind otsis ja hoidis, kui käisin kaduvuse teel. See on rikkus, mida ei saa keegi, isegi mitte surm röövida?
On hetki, mil olen täiesti iseenda ja Loojaga, siis olengi tõeliselt rikas. Südames on õigus, rõõm ja rahu. Sellist rikkust soovin meile kõigile!
Aamen.
Pärnus, puhkuse ajal iseendale ja sõpradele 4. Augustil 2013.
Ja ta ütles neile: "Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: "Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: "Mis ma pean tegema? Mul ei ole
kohta, kuhu oma vilja koguda."
Ja ta ütles: "Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!"
Aga Jumal ütles talle: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas."
Kui ma rikas oleksin ...
On üks tore muusikal. Selle peategelane, juudist piimamees Tevje unistab kui imeline see oleks, kui ta saaks rikkaks. Kogu elu muutuks siis palju paremaks. Kuna ta on vaga juut, siis lõpetab ta oma laulu sõnadega:
"Siis oleks mul aega ja saaksin ometi sünagoogis palvel käija. Aukoht seal oleks mulle parim tasu.
Õpetatutega võiksin siis arutleda seal Piibli üle, Kuni ma sellest aru saaksin. Seda olen ma alati soovinud.
Ja päris laulu lõpus küsib ta:
”Issand sa lõid lõvid ja lambad –
ütle, miks sa mind lambaks lõid.
Kas see olnuks tõesti Sinu plaani vastu,
Kui must oleks saanud rikas mees?”
Eks meiegi ole unistanud, kuidas siis oleks, kui ma rikkas oleks? Miks muidu on kõikvõimalikud loteriid nii armastatud? Rikkus annab teatud vabaduse tunde. Rikkus on nagu õnne ekvivalent. Mõtle, sa saad omale kõike osta ja lubada.
... ja mis siis?
Vastuse, kuidas see väljanäeks, leiame me tänases evangeeliumis. Siin on juttu ühest mehest, kes sellise unistuse täitumiseni on jõudnud. Meile räägitakse rikkast talumehest.
Talle endalegi ootamatult on põllud nii hästi vilja kandnud, et aidad ei mahuta seda rikkust ära. Tuleb hakata investeerima ja uusi aitasi ehitama.
Tuleb välja, et rikkus polegi vabadus ja muretus. Mees peab muretsema oma varanduse pärast, et see kaotsi ei läheks. Ja kiiresti saab selgeks, et tuleb ehitada uued aidad. Ta usub, et alles siis võiks ta rahulikult puhata ja elu nautida.
Kindlustatus...
Me peame tõdema, et see mees mõtleb ja korraldab oma elu väga mõistlikult ja kaugeleulatuvalt. Kui sellist hoolt ja ettenägelikkust poleks, oleks suur häda käes. Me kõik vajame varusid.
Riik ja kindlustusfirmad ei lakka meilegi kordamast. Planeerige oma elu, investeerige pensionifondidesse, arvestage tulevaste ohtudega. Kuid ükski kindlustus ei saa meile anda garantiid, et kogu meie arvestus ja muretsemine ei kaota hetkega oma mõtet.
...elame ebakindlal pinnal.
Jeesus näitab tänases evangeeliumis kui habras on inimelu ja tühine selle maine kindlustatus. Ta ei tee seda selleks, et taunida maiseid varandusi. Ta ei keela meid oma elu planeerimast. Ta räägib selle tähendamissõna sellepärast, et me ei toetuks valele ja petlikule kindlustundele.
Jumal ütleb sellele talumehele hoiatavalt: "Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?" Ühe hetkega võib kõik olla läbi. Rahvasuu ütleb: „Viimsel särgil ei ole taskuid...“
Tõsiasi on, et rikkus ei suuda anda seda, mida ta tõotab. Isegi väliselt õnnestunud elu võib läbikukkuda.
Rahaga ei ole võimalik osta õnne, armastust, elu mõtet, sisemist elu – varem ütlesime selle kohta hingeõndsust.
Jeesus ütleb: "Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!"
Varandused ei pea alati olema materiaalsed. See võib olla ka võim, prežtiiz, lugupeetus, teadmised – kõik need on lõppude lõpuks välised asjad. Kui nad omandavad meie elus liiga kõrge väärtuse, siis nad ei soodusta enam meie elu, vaid takistavad seda ja kaovad lõpuks nagu udu.
Varandused taevas
Jeesus ütleb: „külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!" Aga millest me siis elame? Midagi peab ju olema, mis olemuslikult kuulub mulle ja mida ükski võim ei suuda mult röövida? See on minu hing, Jumala igavene hingus minus. Sõna, millega Ta mind kõnetas, töö, milles ta mind õnnistas, armastus, millega Ta mind otsis ja hoidis, kui käisin kaduvuse teel. See on rikkus, mida ei saa keegi, isegi mitte surm röövida?
On hetki, mil olen täiesti iseenda ja Loojaga, siis olengi tõeliselt rikas. Südames on õigus, rõõm ja rahu. Sellist rikkust soovin meile kõigile!
Aamen.
Pärnus, puhkuse ajal iseendale ja sõpradele 4. Augustil 2013.
Usalda Jumalat. Lk 11,1-13
Ja sündis, kui Jeesus oli ühes paigas palvetamas, et kohe, kui ta oli lõpetanud, ütles üks ta jüngreid talle: „Issand, õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!”
Aga tema ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu!
Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud,
sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”?
Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise
pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.
Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
Kuuldud sõnas arendab evangelist Luukas Marta ja Maarja teemat edasi. Siin küsitakse juba sügavamalt, mida tähendab Maarja valitud „hea osa“? Mida tähendab õppiv ja palvetav osadus oma Issandaga?
Enamus meist vajab mingit tõuget, et vabaneda oma mugavusest. Seda, et kellegi palveid ja soove juba silmist loetakse, tuleb ette vaid muinasjuttudes. Kes palvetab on aktiivne. Ta palub ja otsib ja koputab. Ta ei oota, et elus kõik iseenesest sülle langeb. Sellist õnnistuse teed kündis ka Jeesus. Õpilased nägid teda ikka ja jälle eraldumas, et palvetada. Kuid kuidas ise palvetada? Nii ütles „üks ta jüngritest: „Issand õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!“
Ja Jeesus õpetaski neid palvetama.
Kes meist suudaks Jumalaga nagu oma Isaga rääkida? Sellepärast julgustab Jeesus õpilasi usaldama. Seejuures lähtub ta inimlikest kogemustest, kandes need üle jumalasuhtele. See õppetükk on kokkuvõetav kolme mõttega:
1) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
2) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb meie palveid, sest ta arvestab kogu südamest meie vajadustega.
3) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Kirikuisa Augustinus meenutab oma lapsepõlve:
„Mind pandi kooli, et õpiksin kirjatarkust, mille kasulikkust ma õnnetu ei mõistnud, kuid ikkagi sain peksa, kui õppima olin laisk. Suuremad pidasid seda ju kiiduväärseks, ja paljud, selle elu enne meid möödasaatnud, olid rajanud need vaevalised teed, mida mööda meid, Adama poegi, mitmekordistunud vaeva ja valuga sunniti minema. Kuid me leidsime inimesi, Issand, kes Sinu poole palvetasid, ja nendelt me õppisime ja saime oma suutmist mööda teada, et on keegi vägev, kes ka meeltele mitte ilmnevana võib meid kuulda võtta ja meid aidata. Hakkasin ju poisina palvetama Sinu poole, minu abi ja pelgupaik. Sinu poole pöördudes läksid valla mu keelepaelad, ning väiksena, kuid mitte väikese kirega, palusin ma Sinult, et mind koolis ei pekstaks.“ Pihtimused, lk 12
Ilmselt sai Augustinus pärast palvetamistki laiskuse palgaks lööke. Pikas perspektiivis on Jumal ilmselt ka Augustinuse palveid arvestades koolis löömise ära keelanud. Kuid pedagoogilisest meetodist olulisem on Augustinuse jõudmine tõdemuseni: Jumal on suurem kui inimesed. Ta kuuleb ja aitab meid isegi siis, kui see meile nii ei paista. Ta kuuleb meie palveid ka siis, kui ta vastab teisiti, kui meie seda ootasime. Ometi võime me Jumala ette astuda kõigega, mis meid rõhub. Kui ma palvetan, siis ma väljendan, et Tema suudab enamat kui mina. Nõnda on kõik meie palved kantud usaldusest ja veendumusest, et Jumal aitab meid kõige erinevamatel viisidel. Niisiis palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb minu palveid, sest ta arvestab kogu südamest mu vajadustega.
Mida teeb Jumal mu palvetega? Jeesus vastab inimkogemusest lähtudes: 5 Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja
see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.
Jumalale isegi meeldib kui me oleme pealetükkivad. Ta lubab end segada. Sa võid Teda paluda nagu sõpra. Sa võid Temaga isegi kaubelda, nii nagu Aabraham kauples Soodoma ja Gomorra pärast.
Jeesus ütleb, et kui oma loomult kurjad inimesed, on sellistes olukordades siiski abivalmis, kuipalju enam siis Isa taevas.
Jumal ei löö oma ust meie ees kinni. Ta ei jäta meid välja nälgima. Ta on meile enam sõber, kui meie seda omavahel suudame olla. Ta on meile enam Isa, kui meie maised isad seda on. Jeesus ütleb, et ükski isa ei anna oma pojale madu, kui too palub kala. Kui ta palub muna, siis ei anta talle skorpioni. Lahtiseks jääb, mida see tähendab konkreetses elus. Igal juhul ei anta meile midagi kahjulikku. Mis see kala või muna meie elus on, seda Jeesus ei ütle. Igal juhul on see midagi head, midagi palju paremat, kui me inimestena suudaksime üksteisele soovida. Nähes Jumalat sellisena, pole Jeesuse soovitus enam üllatav: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb minu palveid, sest ta arvestab kogu südamest mu vajadustega.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Selle mõistmises võiks meid aidata Kahlil Gibrani lugu „targast koerast“:
Tark koer kohtas kassikarja. Astudes lähemale ja imestades, et nad teda suure kisa tõttu ei märganudki, ta peatus. Suurest kassikarjast paistis välja suur isane kass. Too vaatas ringi ja ütles: „Palvetage vennad! Kui te väsimatult palvetate, ilma et te südames kätleksite, hakkab tõesti hiiri sadama.“ Kui koer seda kuulis, naeris ta vaikselt oma südames ja ütles endamisi eeladudes: „Oo, pimedusega löödud kassid! Kas ei seisa kirjutatud ja iga lapski teab igivanast ajast, et alandliku palve tasuks ei ole mitte hiired vaid kondid?“
Hiired ja kondid ning teised käegakatsutavad asjad!
Kassisüda ei tunne midagi muud kui hiiri. Koera aju unistab vaid kontidest. Inimestena pole me oma soovides ja unistustes nii kitsapiirilised. Ometi on meie palved vahel väga lühinägelikud ja pole eriti avatud sellele, mida Jumal meile võib ja tahab kinkida. Ärgem unustagem, et Jumala suurim kingitus on Püha Vaim. See on usklike elujõud ja abi isegi arusaamatutes ja näiliselt väljapääsmatutes olukordades.
Sageli on meil raske oodata Jumala vastust. Vahel tundub, et me teame kindlasti, kuidas Ta peaks vastama. Kui aga Jumala abi, eriti rasketes olukordades ära jääb, siis kujuneb sellest tõeline usuproov. Vahel kasvab see isegi kahtluseks Jumala armastuse ja olemasolu suhtes.
Paluge, siis antakse teile!
Jeesus koges palju palvekuulmisi, kuid lõpuks koges ta kõige vastuolulisemat. Heebrea kiri kirjutab sellest: „Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikuse tõttu.“ Kuidas Jeesus kuulda võeti? Kuidas ta surmahirmust vabanes? Andes oma elu vabatahtlikult meie kõigi eest: „Isa, sinu kätte annan oma vaimu!“ Lk 23:46 Enne seda ta palus, et see karikas võiks kui võimalik mööda minna. Ristil tabas teda enneolematu mahajäetuse tunne: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Mk 15:34 Sellest hoolimata usaldas ta oma taevast Isa: „Ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!“ Mk 14:36 Jeesuse palvevastuse tulemuseks on veendumus, et ka läbi kitsikuste, kannatuste ja surma läheb päästmise tee ellu! Sellist usaldust Jumala vastu pole võimalik iseendale sisendada. Jumal ise kingib meile jõu sellel teel käimiseks. See on palve teekond.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb meie palveid, sest ta arvestab kogu südamest meie vajadustega.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Meie Isa palve võtab palve tähenduse kokku:
Meie Isa, kes Sa oled taevas – Sa armastad meid.
Pühitsetud olgu Sinu nimi – Su pühadus muudab meie elu kauniks.
Sinu riik tulgu – Sa juhid meid oma seaduste teel.
Sinu tahe sündigu nagu taevas nõnda ka maapeal – Sa usaldad meid.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev – Sa hoolitsed meie eest.
Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele – Sa aitad meid taas olla head.
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast – Sa lased meie elul õnnestuda.
Sinu on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. – Sa olid, oled ja saad alati olema!
Teenigem igaviku kuningat lakkamatuis palveis! Ehitagem Talle oma südameis palvekoda!
Aamen.
Puhkusel Pühas, 28. juuli 2013.a.
Aga tema ütles neile: „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu!
Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud,
sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu! Ja ära lase meid sattuda kiusatusse!”
Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”?
Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise
pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.
Ka mina ütlen teile: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Aga missugune isa teie seast, kellelt poeg palub kala, annaks talle kala asemel mao? Või kui ta palub muna, annaks talle skorpioni? Kui nüüd teie, kes olete kurjad, oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam Isa taevast annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad!”
Kuuldud sõnas arendab evangelist Luukas Marta ja Maarja teemat edasi. Siin küsitakse juba sügavamalt, mida tähendab Maarja valitud „hea osa“? Mida tähendab õppiv ja palvetav osadus oma Issandaga?
Enamus meist vajab mingit tõuget, et vabaneda oma mugavusest. Seda, et kellegi palveid ja soove juba silmist loetakse, tuleb ette vaid muinasjuttudes. Kes palvetab on aktiivne. Ta palub ja otsib ja koputab. Ta ei oota, et elus kõik iseenesest sülle langeb. Sellist õnnistuse teed kündis ka Jeesus. Õpilased nägid teda ikka ja jälle eraldumas, et palvetada. Kuid kuidas ise palvetada? Nii ütles „üks ta jüngritest: „Issand õpeta meidki palvetama, nõnda nagu Johannes õpetas oma jüngreid!“
Ja Jeesus õpetaski neid palvetama.
Kes meist suudaks Jumalaga nagu oma Isaga rääkida? Sellepärast julgustab Jeesus õpilasi usaldama. Seejuures lähtub ta inimlikest kogemustest, kandes need üle jumalasuhtele. See õppetükk on kokkuvõetav kolme mõttega:
1) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
2) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb meie palveid, sest ta arvestab kogu südamest meie vajadustega.
3) Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Kirikuisa Augustinus meenutab oma lapsepõlve:
„Mind pandi kooli, et õpiksin kirjatarkust, mille kasulikkust ma õnnetu ei mõistnud, kuid ikkagi sain peksa, kui õppima olin laisk. Suuremad pidasid seda ju kiiduväärseks, ja paljud, selle elu enne meid möödasaatnud, olid rajanud need vaevalised teed, mida mööda meid, Adama poegi, mitmekordistunud vaeva ja valuga sunniti minema. Kuid me leidsime inimesi, Issand, kes Sinu poole palvetasid, ja nendelt me õppisime ja saime oma suutmist mööda teada, et on keegi vägev, kes ka meeltele mitte ilmnevana võib meid kuulda võtta ja meid aidata. Hakkasin ju poisina palvetama Sinu poole, minu abi ja pelgupaik. Sinu poole pöördudes läksid valla mu keelepaelad, ning väiksena, kuid mitte väikese kirega, palusin ma Sinult, et mind koolis ei pekstaks.“ Pihtimused, lk 12
Ilmselt sai Augustinus pärast palvetamistki laiskuse palgaks lööke. Pikas perspektiivis on Jumal ilmselt ka Augustinuse palveid arvestades koolis löömise ära keelanud. Kuid pedagoogilisest meetodist olulisem on Augustinuse jõudmine tõdemuseni: Jumal on suurem kui inimesed. Ta kuuleb ja aitab meid isegi siis, kui see meile nii ei paista. Ta kuuleb meie palveid ka siis, kui ta vastab teisiti, kui meie seda ootasime. Ometi võime me Jumala ette astuda kõigega, mis meid rõhub. Kui ma palvetan, siis ma väljendan, et Tema suudab enamat kui mina. Nõnda on kõik meie palved kantud usaldusest ja veendumusest, et Jumal aitab meid kõige erinevamatel viisidel. Niisiis palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb minu palveid, sest ta arvestab kogu südamest mu vajadustega.
Mida teeb Jumal mu palvetega? Jeesus vastab inimkogemusest lähtudes: 5 Ja Jeesus ütles neile: „Kui kellelgi teie seast oleks sõber ja
see tuleks südaöösel ta juurde ja ütleks talle: „Sõber, laena mulle kolm leiba, sest mu sõber on rännakul tulnud mu juurde ja mul ei ole midagi talle pakkuda!”, kas saaks ta toast vastata: „Ära tüüta mind, uks on juba lukus ja ma olen koos lastega voodis, ma ei saa üles tõusta sulle andma!”? Ma ütlen teile, kui ta ka ei tõuse teisele leiba andma sõpruse pärast, siis ta teeb seda ometi tema järelejätmatu pealekäimise pärast, kui ta kord juba on üles äratatud, ja annab talle, niipalju kui tal vaja.
Jumalale isegi meeldib kui me oleme pealetükkivad. Ta lubab end segada. Sa võid Teda paluda nagu sõpra. Sa võid Temaga isegi kaubelda, nii nagu Aabraham kauples Soodoma ja Gomorra pärast.
Jeesus ütleb, et kui oma loomult kurjad inimesed, on sellistes olukordades siiski abivalmis, kuipalju enam siis Isa taevas.
Jumal ei löö oma ust meie ees kinni. Ta ei jäta meid välja nälgima. Ta on meile enam sõber, kui meie seda omavahel suudame olla. Ta on meile enam Isa, kui meie maised isad seda on. Jeesus ütleb, et ükski isa ei anna oma pojale madu, kui too palub kala. Kui ta palub muna, siis ei anta talle skorpioni. Lahtiseks jääb, mida see tähendab konkreetses elus. Igal juhul ei anta meile midagi kahjulikku. Mis see kala või muna meie elus on, seda Jeesus ei ütle. Igal juhul on see midagi head, midagi palju paremat, kui me inimestena suudaksime üksteisele soovida. Nähes Jumalat sellisena, pole Jeesuse soovitus enam üllatav: Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse!
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb minu palveid, sest ta arvestab kogu südamest mu vajadustega.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Selle mõistmises võiks meid aidata Kahlil Gibrani lugu „targast koerast“:
Tark koer kohtas kassikarja. Astudes lähemale ja imestades, et nad teda suure kisa tõttu ei märganudki, ta peatus. Suurest kassikarjast paistis välja suur isane kass. Too vaatas ringi ja ütles: „Palvetage vennad! Kui te väsimatult palvetate, ilma et te südames kätleksite, hakkab tõesti hiiri sadama.“ Kui koer seda kuulis, naeris ta vaikselt oma südames ja ütles endamisi eeladudes: „Oo, pimedusega löödud kassid! Kas ei seisa kirjutatud ja iga lapski teab igivanast ajast, et alandliku palve tasuks ei ole mitte hiired vaid kondid?“
Hiired ja kondid ning teised käegakatsutavad asjad!
Kassisüda ei tunne midagi muud kui hiiri. Koera aju unistab vaid kontidest. Inimestena pole me oma soovides ja unistustes nii kitsapiirilised. Ometi on meie palved vahel väga lühinägelikud ja pole eriti avatud sellele, mida Jumal meile võib ja tahab kinkida. Ärgem unustagem, et Jumala suurim kingitus on Püha Vaim. See on usklike elujõud ja abi isegi arusaamatutes ja näiliselt väljapääsmatutes olukordades.
Sageli on meil raske oodata Jumala vastust. Vahel tundub, et me teame kindlasti, kuidas Ta peaks vastama. Kui aga Jumala abi, eriti rasketes olukordades ära jääb, siis kujuneb sellest tõeline usuproov. Vahel kasvab see isegi kahtluseks Jumala armastuse ja olemasolu suhtes.
Paluge, siis antakse teile!
Jeesus koges palju palvekuulmisi, kuid lõpuks koges ta kõige vastuolulisemat. Heebrea kiri kirjutab sellest: „Oma maise elu päevil ohverdas Jeesus palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast, ja teda võeti kuulda tema allaheitlikuse tõttu.“ Kuidas Jeesus kuulda võeti? Kuidas ta surmahirmust vabanes? Andes oma elu vabatahtlikult meie kõigi eest: „Isa, sinu kätte annan oma vaimu!“ Lk 23:46 Enne seda ta palus, et see karikas võiks kui võimalik mööda minna. Ristil tabas teda enneolematu mahajäetuse tunne: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Mk 15:34 Sellest hoolimata usaldas ta oma taevast Isa: „Ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!“ Mk 14:36 Jeesuse palvevastuse tulemuseks on veendumus, et ka läbi kitsikuste, kannatuste ja surma läheb päästmise tee ellu! Sellist usaldust Jumala vastu pole võimalik iseendale sisendada. Jumal ise kingib meile jõu sellel teel käimiseks. See on palve teekond.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes suudab rohkem kui ma ise.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes kuuleb meie palveid, sest ta arvestab kogu südamest meie vajadustega.
Palvetamine tähendab usaldada Jumalat, kes teab, mis mulle on hea.
Meie Isa palve võtab palve tähenduse kokku:
Meie Isa, kes Sa oled taevas – Sa armastad meid.
Pühitsetud olgu Sinu nimi – Su pühadus muudab meie elu kauniks.
Sinu riik tulgu – Sa juhid meid oma seaduste teel.
Sinu tahe sündigu nagu taevas nõnda ka maapeal – Sa usaldad meid.
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev – Sa hoolitsed meie eest.
Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele – Sa aitad meid taas olla head.
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast – Sa lased meie elul õnnestuda.
Sinu on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen. – Sa olid, oled ja saad alati olema!
Teenigem igaviku kuningat lakkamatuis palveis! Ehitagem Talle oma südameis palvekoda!
Aamen.
Puhkusel Pühas, 28. juuli 2013.a.
Marta ja Maarja - ora et labora. Lk 10:38-42
Kord tuli üks seadusetundja ehk tolleaegne teoloogiaprofessor Jeesuse juurde ja küsis: ”Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Jeesus suunas ta Jumala Sõna juurde: ”Mõtle järele, mis seal on kirjutatud.” – ”Tema vastas: ”Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega ning oma ligimest nagu iseennast!” See vastus sai Õpetaja heakskiidu osaliseks. Kuid siis tekkis küsimus: ”Kes siis on mu ligimene?” Jeesus vastas tähendamissõnaga halastajast samaarlasest ja lõpetas sõnadega: ”Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”
Topeltkäsu mõte
Evangelist Luukas lisab armastuse topeltkäsu illustratsiooniks veel loo Jeesuse külaskäigust Marta ja Maarja juurde. – See sündmus illustreerib topeltkäsu sügavamat mõtet ja vastab ka Psalmisti küsimusele: „Kes tohib elada su pühal mäel? See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames." Ps 15:2
Kuulakem evangeeliumi:
38Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.
39Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.
40Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"
41Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,
42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Meie inimlik sümpaatia kuulub alul selgelt Martale. Ta on tubli. Ta hoolitseb kogu oma südamega, et hoida külalislahkuse püha traditsiooni au sees. Hb 13,2 ütleb ju: ”Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” Külalislahkus on ligimesearmastuse lahutamatu osa. Just sellel pinnalt kasvab Marta ettheide: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"
Marta suhtumine Jeesusesse on teeniv ja lugupidav. Ta on otsustanud tegutseda, küsimata, kas külaline pakutavat hetkel vajab. Nii on see ka meiega. Kui sageli me planeerime, hoolitseme ja muretseme kaasinimeste eest, küsimata kas nad seda üldse vajavad. Meile tundub, et me teame mida nad vajavad. Aitajana oleme me ise sündmuste keskmes, samal ajal kui aidatav muutub abivajavaks objektiks. Ja kui meie abivalmidust ei mõisteta ja jagata, siis küsime pettunult: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle nüüd talle, et ta tuleks mulle appi!" s.40 Martale on selge, et sellel, kes on aktiivne on alati õigus. Kuid Jeesus annab õiguse näiliselt kasutult istuvale Maarjale. - "Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." See on üleskutse vaadelda elu mitte ainult oma vaid ka teiste perspektiivist. Tõeline ligimesearmastus tuleb aga Jumala armastusest ja Sõnast inspireeritud südamest ning märkab kaasinimese tõelisi vajadusi.
Külalislahkus[1]
Suvel on palju külalisi. Loomulikult tundub perenaisele kõige tähtsamana laua katmine. Aga külla ei tulda ju mitte söömiseks vaid eelkõige üksteise suhtlemiseks. On asju, mis on tähtsad ja on asju, mis on vajalikud. Selleks, et Armastuse topeltkäsku oma elus rakendada ja igavest elu pärida on vaja Jumala tarkust. „Juudid otsivad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, … ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1 Ko 1:24)
Mida me siis õpime?
Armastuse voorusel ei ole ainult üks nägu. Marta ja Maarja näitavad armastuse kaht erinevat väljendust. Ühe juures väljendub see tegevas hoolitsuses. Teise juures Jumala Sõna andunud kuulamises. Kui see tähelepanelikus seostub sügava usuga, siis tuleks seda tegudele eelistada: "Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." s.42 Meiegi peaksime muretsema selle pärast, mida ei saa meilt keegi ära võtta. Olgu meil alati avatud kõrvad ja süda Jumala Sõna suhtes. Võib juhtuda, et Jumala Sõna seeme, kui see langeb tallatud teele (Lk 8,5.12), läheb kaduma.
Armastus Jumala ja Tema sõna vastu on püha ja väärtuslik. Mure külaliste pärast ei tohi sind hoida Jumala Sõna eemal.
Kuigi Jeesus tunnustab Maarjat, ei tohiks me süüdistada ka Martat. Inimestele on antud erinevad annid. On ande, mis on kõige tähtsamad ja on ande, mis on vältimatud. Maarja valis „hea osa, mida ei võeta talt ära.“
See probleem tõstatub koguduse elus uuesti ja uuesti.
Ristiusk ei ole mingi sotsiaalne programm, mille kaudu võiks katta kogu maailma toidulaua. Kuid ristiusk ei propageeri ka vaga passiivsust. Olulisemale pühendudes ei tohi jätta vajalikke asju unarusse. Apostlid otsustavad, et Jumala Sõna ei tohi jätta unarusse söögilaudade eest hoolitsemise pärast (Ap 6:2) Kuid mõlemad olid vajalikud. Tulemus: Stefanos valiti diakoniks, kuid oli samas täidetud Tarkusega (Ap 6,5.8) …
Koguduse Ihu on tervik ja kuigi ta liikmed on erinevad, vajavad nad siiski üksteist: "Ent silm ei või öelda käele:"Mul ei ole sind tarvis!" või jälle pea jalgadele: "Mul ei ole teid tarvis!" 1 Ko 12:21 … Kui teatud liikmed on tähtsamad, siis teised on jälle sellised, millest ei saa loobuda. Tarkus elab peas, teod kätes. Ihu vajab kõiki.
Õhtumaise kloostrielu isa Benedictus Nursiast võttis selle põhimõtte kokku motos: „ora et labora“. – Palveta ja tööta. Töö eeldab palvet ja palve vajab tööd.
Marta ilma Maarjata - see oleks vaid aktsionism, iseenda tõestamine töös, „ligimesearmastus“, mis teiste tegelikke vajadusi ei märka.
Maarja ilma Martata võib kujuneda vagaks eneseimetluseks, mis ei märka ligimese vajadusi.
Kuid Marta ja Maarja ilma Jeesuseta, oleksid vaid episood perekondlikust rivaalitsemisest.
Issanda ligiolu kingitus
Me vajame ikka ja jälle Issanda ligiolu, Tema sõna, et teha õigeid asju õigel ajal ja tunda ära iseenda ja kaasinimeste tõelisi vajadusi. Eks ole just suveaeg sobiv selleks, et nagu Maarja istuda Jeesuse jalge ette ja kuulata, mis tal meile on öelda. Ja siis ta ütleb: „Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega“. Ja korraga me märkame, kui palju asju ja tegevusi on veel meie ja Jeesuse vahel. Kui palju asju lahutab meid igavese väärtusega elust ja ligimestest!
Õnnistatud suve!
Pärnus, 21. juuli 2013.a.
[1] Vanas Tesamendis on Aabraham külaliste vastuvõtja rollis. Eriti nomaadidel on külalislahkus väga tähtsal kohal. Temagi on kogu oma olemusega hõivatud, et kolme külalise eest väärikalt hoolitseda. Kuid erinevalt Martast, kes kõik ise tahab teha, jagab Aabraham ülesanded oma naise Saara ja noorte sulaste vahel ära. Saara küpsetab leiba ja noor sulane praeb noore vasika. Ta ise, selleks, et oma külalistele nii palju kui võimalik aega pühendada, teeb vaid kõige vajalikumad korraldused.
Topeltkäsu mõte
Evangelist Luukas lisab armastuse topeltkäsu illustratsiooniks veel loo Jeesuse külaskäigust Marta ja Maarja juurde. – See sündmus illustreerib topeltkäsu sügavamat mõtet ja vastab ka Psalmisti küsimusele: „Kes tohib elada su pühal mäel? See, kes elab laitmatult, teeb õigust ja räägib tõtt oma südames." Ps 15:2
Kuulakem evangeeliumi:
38Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu.
39Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet.
40Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"
41Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega,
42aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."
Meie inimlik sümpaatia kuulub alul selgelt Martale. Ta on tubli. Ta hoolitseb kogu oma südamega, et hoida külalislahkuse püha traditsiooni au sees. Hb 13,2 ütleb ju: ”Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.” Külalislahkus on ligimesearmastuse lahutamatu osa. Just sellel pinnalt kasvab Marta ettheide: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"
Marta suhtumine Jeesusesse on teeniv ja lugupidav. Ta on otsustanud tegutseda, küsimata, kas külaline pakutavat hetkel vajab. Nii on see ka meiega. Kui sageli me planeerime, hoolitseme ja muretseme kaasinimeste eest, küsimata kas nad seda üldse vajavad. Meile tundub, et me teame mida nad vajavad. Aitajana oleme me ise sündmuste keskmes, samal ajal kui aidatav muutub abivajavaks objektiks. Ja kui meie abivalmidust ei mõisteta ja jagata, siis küsime pettunult: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle nüüd talle, et ta tuleks mulle appi!" s.40 Martale on selge, et sellel, kes on aktiivne on alati õigus. Kuid Jeesus annab õiguse näiliselt kasutult istuvale Maarjale. - "Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." See on üleskutse vaadelda elu mitte ainult oma vaid ka teiste perspektiivist. Tõeline ligimesearmastus tuleb aga Jumala armastusest ja Sõnast inspireeritud südamest ning märkab kaasinimese tõelisi vajadusi.
Külalislahkus[1]
Suvel on palju külalisi. Loomulikult tundub perenaisele kõige tähtsamana laua katmine. Aga külla ei tulda ju mitte söömiseks vaid eelkõige üksteise suhtlemiseks. On asju, mis on tähtsad ja on asju, mis on vajalikud. Selleks, et Armastuse topeltkäsku oma elus rakendada ja igavest elu pärida on vaja Jumala tarkust. „Juudid otsivad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, … ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1 Ko 1:24)
Mida me siis õpime?
Armastuse voorusel ei ole ainult üks nägu. Marta ja Maarja näitavad armastuse kaht erinevat väljendust. Ühe juures väljendub see tegevas hoolitsuses. Teise juures Jumala Sõna andunud kuulamises. Kui see tähelepanelikus seostub sügava usuga, siis tuleks seda tegudele eelistada: "Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." s.42 Meiegi peaksime muretsema selle pärast, mida ei saa meilt keegi ära võtta. Olgu meil alati avatud kõrvad ja süda Jumala Sõna suhtes. Võib juhtuda, et Jumala Sõna seeme, kui see langeb tallatud teele (Lk 8,5.12), läheb kaduma.
Armastus Jumala ja Tema sõna vastu on püha ja väärtuslik. Mure külaliste pärast ei tohi sind hoida Jumala Sõna eemal.
Kuigi Jeesus tunnustab Maarjat, ei tohiks me süüdistada ka Martat. Inimestele on antud erinevad annid. On ande, mis on kõige tähtsamad ja on ande, mis on vältimatud. Maarja valis „hea osa, mida ei võeta talt ära.“
See probleem tõstatub koguduse elus uuesti ja uuesti.
Ristiusk ei ole mingi sotsiaalne programm, mille kaudu võiks katta kogu maailma toidulaua. Kuid ristiusk ei propageeri ka vaga passiivsust. Olulisemale pühendudes ei tohi jätta vajalikke asju unarusse. Apostlid otsustavad, et Jumala Sõna ei tohi jätta unarusse söögilaudade eest hoolitsemise pärast (Ap 6:2) Kuid mõlemad olid vajalikud. Tulemus: Stefanos valiti diakoniks, kuid oli samas täidetud Tarkusega (Ap 6,5.8) …
Koguduse Ihu on tervik ja kuigi ta liikmed on erinevad, vajavad nad siiski üksteist: "Ent silm ei või öelda käele:"Mul ei ole sind tarvis!" või jälle pea jalgadele: "Mul ei ole teid tarvis!" 1 Ko 12:21 … Kui teatud liikmed on tähtsamad, siis teised on jälle sellised, millest ei saa loobuda. Tarkus elab peas, teod kätes. Ihu vajab kõiki.
Õhtumaise kloostrielu isa Benedictus Nursiast võttis selle põhimõtte kokku motos: „ora et labora“. – Palveta ja tööta. Töö eeldab palvet ja palve vajab tööd.
Marta ilma Maarjata - see oleks vaid aktsionism, iseenda tõestamine töös, „ligimesearmastus“, mis teiste tegelikke vajadusi ei märka.
Maarja ilma Martata võib kujuneda vagaks eneseimetluseks, mis ei märka ligimese vajadusi.
Kuid Marta ja Maarja ilma Jeesuseta, oleksid vaid episood perekondlikust rivaalitsemisest.
Issanda ligiolu kingitus
Me vajame ikka ja jälle Issanda ligiolu, Tema sõna, et teha õigeid asju õigel ajal ja tunda ära iseenda ja kaasinimeste tõelisi vajadusi. Eks ole just suveaeg sobiv selleks, et nagu Maarja istuda Jeesuse jalge ette ja kuulata, mis tal meile on öelda. Ja siis ta ütleb: „Sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega“. Ja korraga me märkame, kui palju asju ja tegevusi on veel meie ja Jeesuse vahel. Kui palju asju lahutab meid igavese väärtusega elust ja ligimestest!
Õnnistatud suve!
Pärnus, 21. juuli 2013.a.
[1] Vanas Tesamendis on Aabraham külaliste vastuvõtja rollis. Eriti nomaadidel on külalislahkus väga tähtsal kohal. Temagi on kogu oma olemusega hõivatud, et kolme külalise eest väärikalt hoolitseda. Kuid erinevalt Martast, kes kõik ise tahab teha, jagab Aabraham ülesanded oma naise Saara ja noorte sulaste vahel ära. Saara küpsetab leiba ja noor sulane praeb noore vasika. Ta ise, selleks, et oma külalistele nii palju kui võimalik aega pühendada, teeb vaid kõige vajalikumad korraldused.
Pöördelised kohtumised Lk 9:51-62
Tänane evangeelium jutustab meile ühest reisist ja pöördelistest kohtumistest.
51 Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole.
52 Ja Jeesus läkitas enese eele käskjalgu. Need läksid teele ja tulid ühte samaarlaste külla, et talle öömaja valmistada. 53 Aga külarahvas ei võtnud teda vastu, sest ta oli minemas Jeruusalemma poole.
54 Seda nähes jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?”
55 Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid. 56 Ja nad läksid teise külla. 57 Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.” 58 Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
59 Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!”
60 Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”
61 Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!” 62 Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”
Rännak
Jeesus läheb Jeruusalemma. See on paljudele unistuste koht. Kuid Jeesusele kujuneb see kannatuste ja hukkamise paigaks. Evangelist Luukas võtab teekonna alguse kokku sõnades: "Kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole." s.51
Kreeka tekst on siin täpsem ja halastamatum. "Ta hakkas minema otseteed Jeruusalemma."
Minna Jeruusalemma tähendab liikuda elu ja surma tsentrumisse. Seda, mis läheneb on tunda juba teepeal.
Me leiame end ühest Samaaria külast Selles pole midagi imestamisväärset. See, kes läheb "otseteed" peab läbima Samaaria alad. Kuid Samaaria on nagu välismaa omal maal. Juudid ja samaarlased suhtuvad üksteisesse juba ammustest aegadest vaenulikult. Keegi ei tea neist kohtumistest midagi head rääkida. Eelarvamused on nii suured ja kõrged nagu Garizimi mägi, kus samaarlased Jumalat kummardavad. Jeesus ei leia siin isegi öömaja. Jüngrid võivad kasvõi inglikeeli rääkida, aga uksed jäävad suletuks. Samaarlaste Ei on Ei. Vaadake, et te siit kaote!
Jüngrid reageerivad sellele vihaga "Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?" s. 54 Igal juhul on need kättemaksumõtted ja oma kõikvõimsuse fantaasiad. Kui reis algab viha ja kurjade mõtetega, mis siis sellest üldse saab?
Meilgi algab reisiaeg. Hea võimalus võõraste inimeste ja võõraste paikadega tutvuda. Kuid samas ka hea võimalus oma eelarvamusi kontrollida. Haavumised ja kurjad mõtted pole meilegi tundmatud.
Pöördepunkt
See, millest me siin kuuleme on pöördepunkt, mis vihjab kõigele, mis ees seisab. Jüngrid ei aima seda. Nad ei aima ka seda kui nõrgad, abitud ja arad nad tegelikult on. Nad mängivad tulega . Lõpuks on nad kõrvetada saanud lapsed.
Pöördelised sündmused võivad olla valusad. Kuid nad võivad endas kanda ka tõotust - uut suunda, võimalust oma elu uuesti avastada. Jeesuse jaoks algab see pööre Samaarias. Seda ka jüngrite jaoks. Sellepärast Luukas meile sellest reisi esimesest etapis kõnelebki. Evangelist ütleb:"Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid. Ja nad läksid teise külla." s.55-56
Me näeme siin kauge ülestõusmise kuma. "Teine küla" - Samaaria on vaid etapp, mitte kogu elu.
Selleks, et jõuda asjade tuumani on vaja elurännaku tohutust informatsioonist leida vajalik.Exformatsioon on sama tähtis kui informatsioon. (Ralf Keuper) Tänane evangeelium aitab meilgi oma elu erinevate sündmuste suhtes järele mõelda. Ma soovin, et meil kõigil ootaks ees veel "teine küla", kuhu me teel oleme.
Üllatavad kohtumised
Lõpuks kuuleme me üllatavatest kohtumistest. Jutt on kolmest erinevast inimesest, kes tahavad saada Jeesuse jüngriteks. Kolm stseeni, kolm illustratsiooni.
56 Ja nad läksid teise külla. 57 Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma
tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.”
58 Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
59 Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!”
60 Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”
61 Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!”
62 Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”
See, kes otsustab Jeesust järgida võib kadestada rebaseid ja linde. Kes temaga läheb peab kõik maha jätma. Isegi vanemate matus ei saa olla ettekäändeks, et Jeesuse järgimist edasi lükata.
Viivituse põhjuseks ei saa olla ka hüvastijätt kodustega, sest see, kes on pannud käe adra külge ei tohi tagasi vaadata. See, kes tahab tema jüngriks saada, peab kõik sillad tagant õhkima.
Paulus kirjutab hiljem selle kohta Galatia kirjas: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ Gl 5:1 Esimesel pilgul tundub selline vabadus kohutavana, sest tegemist on eksistentsiaalse kodutusega.
Paljud küsivad: Issand, miks Sa oled nii vali?
Samal ajal kui Jeesuse jüngrid mängivad tulega ja oma kättemaksumõtetega, näidatakse meile Jeesuse teed. Kui Tema kutsub, ei saa asjad jääda vanamoodi. Tegemist on kutsega vabadusele. Paulus ütleb: „Teie vennad olete kutsutud vabadusele. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses. … sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu.“ Gl 5;13.17 Kristus on meid vabastanud uuele elule, kuid ta on andnud meile ka otsustuse vabaduse. See annab meie elule uue suuna ja tähenduse.
Üksnes meie ise oleme oma vabaduse vaenlased, kui hülgame Jumala Vaimu ja elame vaid iseenesele. See, kes selle maailma moega kaasa jookseb on ikka veel iseenda ori.
Otsustades Jumala kasuks, saame me tegelikult palju sõltumatumaks, avatumaks ja vastuvõtuvõimelisemaks Jumala armastusele.
Me ei tea, mida need kolm oma elu suurima kutsega tegid. Kas nad järgisid Jeesust? Või pöördusid nad argielu juurde tagasi? Kas nad läksid edasi või vaatasid tagasi nagu Loti naine?
Neile ei anta järelemõtlemisaega! Kiire otsus on vahel suur õnnistus! Just nüüd tuleb midagi öelda ja teha! On asju, mis ei lase oodata!
Sellepärast tänane evangeelium räägibki meile sellest teekonnast Jeruusalemma, elutee pöördelistest punktidest ja üllatavatest kohtumistest.
Aamen.
Issanda, aita, et me ei kardaks teed Sinu riiki!
Õnnista meid sisemise vabadusega!
Pärnus, 30. juuni 2013.a.
51 Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole.
52 Ja Jeesus läkitas enese eele käskjalgu. Need läksid teele ja tulid ühte samaarlaste külla, et talle öömaja valmistada. 53 Aga külarahvas ei võtnud teda vastu, sest ta oli minemas Jeruusalemma poole.
54 Seda nähes jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: „Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?”
55 Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid. 56 Ja nad läksid teise külla. 57 Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.” 58 Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
59 Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!”
60 Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”
61 Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!” 62 Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”
Rännak
Jeesus läheb Jeruusalemma. See on paljudele unistuste koht. Kuid Jeesusele kujuneb see kannatuste ja hukkamise paigaks. Evangelist Luukas võtab teekonna alguse kokku sõnades: "Kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et ta hakkas minema Jeruusalemma poole." s.51
Kreeka tekst on siin täpsem ja halastamatum. "Ta hakkas minema otseteed Jeruusalemma."
Minna Jeruusalemma tähendab liikuda elu ja surma tsentrumisse. Seda, mis läheneb on tunda juba teepeal.
Me leiame end ühest Samaaria külast Selles pole midagi imestamisväärset. See, kes läheb "otseteed" peab läbima Samaaria alad. Kuid Samaaria on nagu välismaa omal maal. Juudid ja samaarlased suhtuvad üksteisesse juba ammustest aegadest vaenulikult. Keegi ei tea neist kohtumistest midagi head rääkida. Eelarvamused on nii suured ja kõrged nagu Garizimi mägi, kus samaarlased Jumalat kummardavad. Jeesus ei leia siin isegi öömaja. Jüngrid võivad kasvõi inglikeeli rääkida, aga uksed jäävad suletuks. Samaarlaste Ei on Ei. Vaadake, et te siit kaote!
Jüngrid reageerivad sellele vihaga "Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?" s. 54 Igal juhul on need kättemaksumõtted ja oma kõikvõimsuse fantaasiad. Kui reis algab viha ja kurjade mõtetega, mis siis sellest üldse saab?
Meilgi algab reisiaeg. Hea võimalus võõraste inimeste ja võõraste paikadega tutvuda. Kuid samas ka hea võimalus oma eelarvamusi kontrollida. Haavumised ja kurjad mõtted pole meilegi tundmatud.
Pöördepunkt
See, millest me siin kuuleme on pöördepunkt, mis vihjab kõigele, mis ees seisab. Jüngrid ei aima seda. Nad ei aima ka seda kui nõrgad, abitud ja arad nad tegelikult on. Nad mängivad tulega . Lõpuks on nad kõrvetada saanud lapsed.
Pöördelised sündmused võivad olla valusad. Kuid nad võivad endas kanda ka tõotust - uut suunda, võimalust oma elu uuesti avastada. Jeesuse jaoks algab see pööre Samaarias. Seda ka jüngrite jaoks. Sellepärast Luukas meile sellest reisi esimesest etapis kõnelebki. Evangelist ütleb:"Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid. Ja nad läksid teise külla." s.55-56
Me näeme siin kauge ülestõusmise kuma. "Teine küla" - Samaaria on vaid etapp, mitte kogu elu.
Selleks, et jõuda asjade tuumani on vaja elurännaku tohutust informatsioonist leida vajalik.Exformatsioon on sama tähtis kui informatsioon. (Ralf Keuper) Tänane evangeelium aitab meilgi oma elu erinevate sündmuste suhtes järele mõelda. Ma soovin, et meil kõigil ootaks ees veel "teine küla", kuhu me teel oleme.
Üllatavad kohtumised
Lõpuks kuuleme me üllatavatest kohtumistest. Jutt on kolmest erinevast inimesest, kes tahavad saada Jeesuse jüngriteks. Kolm stseeni, kolm illustratsiooni.
56 Ja nad läksid teise külla. 57 Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma
tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.”
58 Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.”
59 Teisele ütles ta: „Järgne mulle!” Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!”
60 Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!”
61 Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!”
62 Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!”
See, kes otsustab Jeesust järgida võib kadestada rebaseid ja linde. Kes temaga läheb peab kõik maha jätma. Isegi vanemate matus ei saa olla ettekäändeks, et Jeesuse järgimist edasi lükata.
Viivituse põhjuseks ei saa olla ka hüvastijätt kodustega, sest see, kes on pannud käe adra külge ei tohi tagasi vaadata. See, kes tahab tema jüngriks saada, peab kõik sillad tagant õhkima.
Paulus kirjutab hiljem selle kohta Galatia kirjas: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ Gl 5:1 Esimesel pilgul tundub selline vabadus kohutavana, sest tegemist on eksistentsiaalse kodutusega.
Paljud küsivad: Issand, miks Sa oled nii vali?
Samal ajal kui Jeesuse jüngrid mängivad tulega ja oma kättemaksumõtetega, näidatakse meile Jeesuse teed. Kui Tema kutsub, ei saa asjad jääda vanamoodi. Tegemist on kutsega vabadusele. Paulus ütleb: „Teie vennad olete kutsutud vabadusele. Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses. … sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu.“ Gl 5;13.17 Kristus on meid vabastanud uuele elule, kuid ta on andnud meile ka otsustuse vabaduse. See annab meie elule uue suuna ja tähenduse.
Üksnes meie ise oleme oma vabaduse vaenlased, kui hülgame Jumala Vaimu ja elame vaid iseenesele. See, kes selle maailma moega kaasa jookseb on ikka veel iseenda ori.
Otsustades Jumala kasuks, saame me tegelikult palju sõltumatumaks, avatumaks ja vastuvõtuvõimelisemaks Jumala armastusele.
Me ei tea, mida need kolm oma elu suurima kutsega tegid. Kas nad järgisid Jeesust? Või pöördusid nad argielu juurde tagasi? Kas nad läksid edasi või vaatasid tagasi nagu Loti naine?
Neile ei anta järelemõtlemisaega! Kiire otsus on vahel suur õnnistus! Just nüüd tuleb midagi öelda ja teha! On asju, mis ei lase oodata!
Sellepärast tänane evangeelium räägibki meile sellest teekonnast Jeruusalemma, elutee pöördelistest punktidest ja üllatavatest kohtumistest.
Aamen.
Issanda, aita, et me ei kardaks teed Sinu riiki!
Õnnista meid sisemise vabadusega!
Pärnus, 30. juuni 2013.a.
Nimede jõud ja jõuetus
Lk 9:18-24
"Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid koos temaga, küsis ta neilt: „Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat?” Nemad kostsid: „Ristija Johannese, mõned aga Eelija, mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.” Aga tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Peetrus kostis: „Jumala Messias.” Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast, öeldes: „Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.” Siis ütles Jeesus kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. "
Inimesed teavad, et Jeesus on ebatavaline. Ometi esitab Jeesus küsimuse, mis on tänapäevalgi aktuaalne: "Kelle ütlevad rahvahulgad Sinu olevat!"
Kui ma nõukogude ajal koolis käisin, siis öeldi, et jutt Jeesusest on vaid müüt, Teda pole olemas olnudki. Kuigi enamus maailma ajaloolastest pole Ta elus ja tegevuses kunagi kahelnud. Kõigile meenub seoses selle küsimusega midagi: Igal juhul on Ta suur Õpetaja, eeskuju. Rahutegija, inimõiguslane, , sotsiaalne reformaator, tervendaja. Isegi moslemitel on Jeesuse suhtes positiivne arvamus. Juudidki peavad teda üheks oma õpetajaks. Arvamusi on seinast seina.
Kuid Jeesus läheb isiklikumaks: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”
Kuid seegi küsimus ei vii tavapärast kirikulist rivist välja. Me oleme harjunud vastama, et Ta on hea karjane, elu leib, maailma valgus, Issand, Õpetaja, kuningas, Inimesepoeg, Lunastaja, Õnnistegija, Messias, Jumala Poeg. Kui Peetrus vastab, et Tema arvates on Jeesus Messias. - Siis see oli tol hetkel kõrgeim. Juba aastasadu oli Iisrael oodanud salvitud meest (kr.Kristos), kes vabastaks nad poliitilise rõhumise alt ja taastaks rahvusliku eneseväärikuse. Ja nüüd näis see hetk saabunud olevat. Jüngrite lootused näisid täituvat.
Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast, Miks?
Mis on nii halb selles, et jüngrid ei võiks rahvale Jeesusest kui Messiast rääkida. Me nimetame ju Jeesust nõnda igal jumalateenistusel ja peale selle veel isiklikes palvetes. Kas selles on midagi halba? Tollajal oli sõnal Messias poliitiline tähendus. Arvati, et ajastu lõpp on lähedal, roomlased kes vägivallatsesid "rahu ja korra nimel" kogu tuntud maailmas, pidid ju saama oma karistuse. Jumal saadab valitseja, kes selleks on võitud. Tema rajab Jumalaga rahuriigi, kus valitseb õigus ja tõde.
Peetrus nimetas Jeesust õige nimega, kuid mida see tegelikult tähendas, mõistis ta alles palju hiljem. Nõnda on ka meiega.
Jeesus ütleb oma jüngritele, jah, see kõik sünnib, kuid kes tahab minuga jätkata, peab teadma, mis on tulemas.
„Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.”
Siin põrkuvad kaks maailma: Inimlike kujutluste ja Jumala plaanide maailm.
Meie loome oma kujutlused Jumala asjadest. - Me anname oma elus küll Jumalale koha, kuid sellise koha, mis vastab meie kujutlustele. Ja Jumal ei vaidle meiega – Ta ütleb meile oma Poja läbi mõned asjad isegi ette. Jeesus lubab end nimetada "elu leivaks, maailma valguseks, ukseks, heaks karjaseks, ülestõusmiseks ja eluks, tõeliseks viinapuuks." Niisiis kristlaskond pole neid asju võtnud tühjalt kohalt vaid Issanda suust ja leidnud neile kinnitust oma kogemustest. Nad on palvetanud ja Jumal on vastanud - Ja vastavalt palvevastustele oleme me ka Issandat tunnustanud. Osad nimed on Jeesus ise oma kohta öelnud ja meie oleme Teda just sellisena ka palvetes ja elus kogenud.
Nimede jõud
Igas lähedases suhtes, kus on tegemist armastuse, partnerluse, sõprusega, ei piisa ainult sellest, et ma teen endale selgeks, kes see teine minu jaoks on. Samal ajal tuleb aga ikka ja jälle küsida, kas mu pilt sellest teisest on õige? Kas ma ei püüa Teda äkki oma kujutluspiltidega piirata ja paika panna. Piltidel ja nimedel on meie arusaamist avardav, kuid ka ahistav jõud. Mõlemaga peame arvestama.
Armastuse dünaamika
Jeesus sunnib meid aga ikka ja jälle oma kujutlusi temast üle vaatama. Ta ei taha, et me rahulduksime ühe pildi, nime või kujutlusega. Ta soovib, et me jääksime armastuse dünaamikale ustavaks. Käsuseadus ütleb, et me ei tohiks Jumalast mingit pilti ega kuju teha. On tähelepanuväärne, et just nendest inimestest keda me armastame on raske mingit kirjeldust anda. Me lihtsalt armastame neid. Armastus seisneb just selles ja see on imeline armastuse juures, et ta hoiab meid kogu aeg liikvel ja annab meile valmiduse Issandat järgida kõigis võimalikes olukordades. Iga armastatud inimene on saladus. Tema järgimine on alati "risk" ja mõistatus. Nõnda on ka Jumalaga.
Kes on Jeesus minu jaoks?
„Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Ärgem tehkem seda küsimust enda jaoks liialt lihtsaks? - Kuulakem iseennast? Olge loomingulised. Ärge otsige ühetähenduslikku vastust. Ja ärge öelge seda edasi. Ärge väljuge sõpruse turvalisest tsoonist. See on intiimne küsimus, mis puudutab meie erasfääri. See on Sinu ja Jeesuse vaheline asi. On asju, mida ei ole mõtet panna Facebooki.
Ja on veel midagi, mis peaks meid panema järele mõtlema: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
Jeesuse järgimine pole kiire edulugu. See on vahel ka ristikandmise ja kannatuste lugu. Armastus on vaid siis kannatus kui ta suudab kannatada. See, et armastus suudab kannatada ega ei muuda teda nõrgaks vaid tugevaks.
Oled Sa selleks valmis? Oled Sa valmis arvestama, et Sinu ootused ja Jeesuse kutse Sulle on erinevad? Vaevalt, et me suudame sellele täna vastata? Peame koos Peetrusega vastama: Issand Sina tead, et ma armastan Sind! Issand anna mulle ja mu kaaslastele jõudu Sind järgida!
Pärnus, 23.juuni 2013.a.
Inimesed teavad, et Jeesus on ebatavaline. Ometi esitab Jeesus küsimuse, mis on tänapäevalgi aktuaalne: "Kelle ütlevad rahvahulgad Sinu olevat!"
Kui ma nõukogude ajal koolis käisin, siis öeldi, et jutt Jeesusest on vaid müüt, Teda pole olemas olnudki. Kuigi enamus maailma ajaloolastest pole Ta elus ja tegevuses kunagi kahelnud. Kõigile meenub seoses selle küsimusega midagi: Igal juhul on Ta suur Õpetaja, eeskuju. Rahutegija, inimõiguslane, , sotsiaalne reformaator, tervendaja. Isegi moslemitel on Jeesuse suhtes positiivne arvamus. Juudidki peavad teda üheks oma õpetajaks. Arvamusi on seinast seina.
Kuid Jeesus läheb isiklikumaks: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?”
Kuid seegi küsimus ei vii tavapärast kirikulist rivist välja. Me oleme harjunud vastama, et Ta on hea karjane, elu leib, maailma valgus, Issand, Õpetaja, kuningas, Inimesepoeg, Lunastaja, Õnnistegija, Messias, Jumala Poeg. Kui Peetrus vastab, et Tema arvates on Jeesus Messias. - Siis see oli tol hetkel kõrgeim. Juba aastasadu oli Iisrael oodanud salvitud meest (kr.Kristos), kes vabastaks nad poliitilise rõhumise alt ja taastaks rahvusliku eneseväärikuse. Ja nüüd näis see hetk saabunud olevat. Jüngrite lootused näisid täituvat.
Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast, Miks?
Mis on nii halb selles, et jüngrid ei võiks rahvale Jeesusest kui Messiast rääkida. Me nimetame ju Jeesust nõnda igal jumalateenistusel ja peale selle veel isiklikes palvetes. Kas selles on midagi halba? Tollajal oli sõnal Messias poliitiline tähendus. Arvati, et ajastu lõpp on lähedal, roomlased kes vägivallatsesid "rahu ja korra nimel" kogu tuntud maailmas, pidid ju saama oma karistuse. Jumal saadab valitseja, kes selleks on võitud. Tema rajab Jumalaga rahuriigi, kus valitseb õigus ja tõde.
Peetrus nimetas Jeesust õige nimega, kuid mida see tegelikult tähendas, mõistis ta alles palju hiljem. Nõnda on ka meiega.
Jeesus ütleb oma jüngritele, jah, see kõik sünnib, kuid kes tahab minuga jätkata, peab teadma, mis on tulemas.
„Inimese Poeg peab palju kannatama ning kõlbmatuks tunnistatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.”
Siin põrkuvad kaks maailma: Inimlike kujutluste ja Jumala plaanide maailm.
Meie loome oma kujutlused Jumala asjadest. - Me anname oma elus küll Jumalale koha, kuid sellise koha, mis vastab meie kujutlustele. Ja Jumal ei vaidle meiega – Ta ütleb meile oma Poja läbi mõned asjad isegi ette. Jeesus lubab end nimetada "elu leivaks, maailma valguseks, ukseks, heaks karjaseks, ülestõusmiseks ja eluks, tõeliseks viinapuuks." Niisiis kristlaskond pole neid asju võtnud tühjalt kohalt vaid Issanda suust ja leidnud neile kinnitust oma kogemustest. Nad on palvetanud ja Jumal on vastanud - Ja vastavalt palvevastustele oleme me ka Issandat tunnustanud. Osad nimed on Jeesus ise oma kohta öelnud ja meie oleme Teda just sellisena ka palvetes ja elus kogenud.
Nimede jõud
Igas lähedases suhtes, kus on tegemist armastuse, partnerluse, sõprusega, ei piisa ainult sellest, et ma teen endale selgeks, kes see teine minu jaoks on. Samal ajal tuleb aga ikka ja jälle küsida, kas mu pilt sellest teisest on õige? Kas ma ei püüa Teda äkki oma kujutluspiltidega piirata ja paika panna. Piltidel ja nimedel on meie arusaamist avardav, kuid ka ahistav jõud. Mõlemaga peame arvestama.
Armastuse dünaamika
Jeesus sunnib meid aga ikka ja jälle oma kujutlusi temast üle vaatama. Ta ei taha, et me rahulduksime ühe pildi, nime või kujutlusega. Ta soovib, et me jääksime armastuse dünaamikale ustavaks. Käsuseadus ütleb, et me ei tohiks Jumalast mingit pilti ega kuju teha. On tähelepanuväärne, et just nendest inimestest keda me armastame on raske mingit kirjeldust anda. Me lihtsalt armastame neid. Armastus seisneb just selles ja see on imeline armastuse juures, et ta hoiab meid kogu aeg liikvel ja annab meile valmiduse Issandat järgida kõigis võimalikes olukordades. Iga armastatud inimene on saladus. Tema järgimine on alati "risk" ja mõistatus. Nõnda on ka Jumalaga.
Kes on Jeesus minu jaoks?
„Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Ärgem tehkem seda küsimust enda jaoks liialt lihtsaks? - Kuulakem iseennast? Olge loomingulised. Ärge otsige ühetähenduslikku vastust. Ja ärge öelge seda edasi. Ärge väljuge sõpruse turvalisest tsoonist. See on intiimne küsimus, mis puudutab meie erasfääri. See on Sinu ja Jeesuse vaheline asi. On asju, mida ei ole mõtet panna Facebooki.
Ja on veel midagi, mis peaks meid panema järele mõtlema: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle.
Jeesuse järgimine pole kiire edulugu. See on vahel ka ristikandmise ja kannatuste lugu. Armastus on vaid siis kannatus kui ta suudab kannatada. See, et armastus suudab kannatada ega ei muuda teda nõrgaks vaid tugevaks.
Oled Sa selleks valmis? Oled Sa valmis arvestama, et Sinu ootused ja Jeesuse kutse Sulle on erinevad? Vaevalt, et me suudame sellele täna vastata? Peame koos Peetrusega vastama: Issand Sina tead, et ma armastan Sind! Issand anna mulle ja mu kaaslastele jõudu Sind järgida!
Pärnus, 23.juuni 2013.a.
Kuressaare Siioni kiriku sissepühitsemise 20. aastapäeval
Andestus ja armastus
Lk 7:36-50
Kallis Kuressaare Siioni kogudus 20. aastat tagasi astusime põksuvate südametega üle selle pühakoja läve. Selle kiriku ehitus oli kestnud aastaid, ehituse eellugu aga kümneid aastaid.
Mõnigi küsis, kas Kuressaare linn vajab nii vaesel ajal veel ühte kirikut. Oli ka koguduse liikmeid, kes ehk leidsid, et vanas armsas puukirikus koos Metodisti Kogudusega on küllalt hea. Oli ju sealgi kogetud palju õnnistusi ja palvekuulmisi. Seda perioodi võiks kokkuvõtta Psalmisti sõnadega: "Issand, kuule mu häält kui ma hüüan:; ole mulle armuline!„ Ps 27:7
Jumala rahvas hüüdis Jumalat appi, leidusid annetajad, töömehed ja eest palvetajad ja kirik avati.
Uus hoone sai nimeks "Siioni kirik" - Sõna-sõnalt on Siion "särav püstkalju, kaugele paistev tähis" või lihtsalt "kaljuvalliga linnus". - Hiljem nimetatakse selleks püha mäge, mille Issand on äravalinud ja kus Ta elab.
Elame maailmas, kus kirikuhoonete tähendus on muutumas. Paljud kirikud on muutunud kontsertsaalideks ja muuseumideks… Inimestel on uued pühakojad … kaubamajad ja pangad, mis kõrguvad üle linna. Iga hoone kannab oma vaimu ja kõneleb oma usu lugu. Meie küsime täna sellel pidulikul päeval - millisele usule on rajatud Siioni kiriku "vaimne alus" - Kui See püsib, siis püsib ka see kirik. See hoone on nende usu väljendus, kes selle ehitasid ja selles täna ja homme elavad. Siia on pandud suuri ja väikseid ohvreid, pisaraid ja rõõmu… See on elava usu särav tähis! Kui see usk peaks kaduma, siis kaotab hoonegi oma ilu ja esialgse ülesande.
Kuulakem tänast evangeeliumi:
Aga üks variseridest palus teda (s.o. Jeesust) enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!” „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.” Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.” Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!” Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?” Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Tänane evangeelium manab meie silme ette ühe sündmuse Jeesuse elust. - Jeesus on küllakutsutud variser Siimona kotta. Siimon on lugupeetud inimene, kes otsustab tutvuda kuulsa prohveti ja imetegija Jeesusega. Vastuvõtt on ettevalmistatud ja toimub ilmselt hoone alumisel korrusel, mis on avatud suuremale hulgale külastajatele. Siis juhtub midagi ootamatut: Sisse astub linnas halva kuulsusega naine. See tuleb otsejoones Jeesuse juurde. Ta astub Jeesuse taha ta jalgade juurde, hakkab nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatab neid oma juustega ja suudleb tema jalgu ja võiab neid mürriõliga.
Milline piinlik olukord meeste auväärses seltskonnas, kus arutatakse tähtsaid küsimusi. Kõige piinlikum on muidugi variser Siimonal. Ta mõtleb iseeneses, kas Jeesuse küllakutsumine oli iga õgustatud: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes
ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Ja kui ta seda teaks, siis ta loomulikult võtaks selle naise suhtes tõrjuva hoiaku ja ei laseks tal sellisel kohatul viisil käituda. Tegemist on ju avalikult tuntud naisega - linna mehed vähemalt tunnevad teda sellisena.
Eks oleme meiegi harjunud jagama ühiskonda oma kriteeriumide järgi headeks ja halbadeks, viisakateks ja ebaviisakateks, vagadeks ja patusteks. Variser Siimona jaoks on see perfektne skandaal, sest tegemist on kahtlase kuulsusega naisega. - Jeesus aga näeb selle naise südamesse, see naine tegutseb armastusest ja tänulikkusest. Selles naises oli midagi, mida Siimonal ei olnud. Variser Siimonal ja kõigil juuresolijail oli ja on tänini sellest olukorrast midagi õppida.
Mida?
Jumala ees on kõik inimesed võlgnikud. Võla suurus ei ole määrav. - Siin maksavad vaid usk ja armastus. Meie aga sorteeriksime inimesi suuremateks ja väiksemateks võlglasteks, suuremateks või väiksemateks annetajateks ja otsime vastavalt sellele ka seltskonda. Ja nõnda haavame me Jumala armastust. -
Jumala kogudus ei ole rajatud mitte meie headusele. Isegi mitte suurematele või väiksematele ohvritele, vaid Jumala andestavale ja uuendavale armastusele.
Seegi hoone siin on Jumala andestuse ja armastuse märk.
"Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut." See on lause millele me ikka ja jälle komistame. Esimene pool sellest lausest ütleb, et kes näitab üles vähe armastust, sellele antakse ka vähe andeks. Kes armastab palju, sellele antakse ka palju andeks. - Järeldus - väljenda oma armastust rikkalikult ja sulle antakse kõik andeks. Kuid Jeesus ei jää sellise loogika piiridesse: Ta formuleerib eituse teisiti: "Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut."
Jeesus ütleb, et andestus on avatud ka neile, kes ei suuda armastada. Armastus on hea, kuid mitte hädavajalik andestuse eeldus. Kõik algab andestusest, sest ükski ei ole täiuslik.
Teiseks pöörab ta põhjus tagajärg seose ümber: Armastusest võib tuleneda andestus (nii nagu patuse naise näide ütleb), kuid andestusest tuleneb päris kindlasti armastus. Ja andestuse vähesusest järeldub ka armastuse vähesus. Kellele midagi ei andestata, ei suuda ka teistele midagi andestada. Keda ei armastata, ei suuda varstika teisi armastada.
Jeesus juhib meie tähelepanu just sellistele dramaatilistele seostele meie elus. Dramaatilised on nad sellepärast, et need ütlevad, et meiegi võime oma suhteid kaasinimestega parandada. Kui see, kellele on rohkem andestatud suudab enam armastada, siis mine ja tee seda!
Ikka ja jälle on küsitud: Miks Eesti ühiskonnas on niipalju kurjust, südametust ja ükskõiksust? – Vastus: Me pole ise kogenud andestust ja ei suuda ka teistele andestada. Vastupidi: Need oleme meie, kes oma kõva südame ja võimetusega andestada pidevalt maailma mürgitame. Andestusest sündinud armastus on see lumepall, mis veeredes kasvab ja sünnitab uusi väärtusi. Siioni kirik on üks selle armastuse märkidest. Jumala kogudus ja Tema hoone püsib ja seisab sellel alusel. – Kui see alus peaks millegi pärast nihkuma, siis kaotab hoone oma tähenduse - võib muutuda kontsertsaaliks, kultuuriasutuseks või milleks iial.
Jumal on hea.
Täna me mõtleme armastusele, millega see hoone püstitati. Oluline ei ole isegi see, kui palju keegi panustas selle hoone ehituseks. Oluline on millise südamega, millise tänulikkuse ja armastusega seda tehti.
Õed ja vennad, me kõik oleme armu saanud patused. - Jeesus ei pisenda kunagi patu tähendust ja hävitavat jõudu,kuid Ta kõneleb andestuse tervendavast väest! "Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et ta maailma tema läbi päästetaks." Joh 3:17
Paulus ütleb: „Niisiis kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ 2 Ko 5:17
Kaljuks millel kogudus seisab on Jumala armastus Jeesuses Kristuses, kes on meile meie patud andestanud, kes on meid kuni surmani armastanud! See kirik on Jumala andestuse ja armastuse särav tähis! Selle armastuse pärast pole meil kunagi põhjust häbeneda! See on Jumala Poja ennastohverdav armastus, mis võitis patu, surma ja saatana väe! Seda me kuulutame Siioni kirikust ka täna!
Kuni see kuulutus kestab ei unustata ka seda naist, kes oma pisaratega pesi Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega ning võidis kalli mürriõliga. Kuni see kuulutus kestab, ei unustata ka neid, kes armastuses oma piskust või paljust andsid oma panuse selle pühakoja püstitamisel. See on elav tunnistus andestuses, armastusest ja tänust!
Elagu see tänu ja armastuse Vaim meis rikkalikult!
Aamen.
Kuressaares, 16. juuni 2013.a.
Andestus ja armastus
Lk 7:36-50
Kallis Kuressaare Siioni kogudus 20. aastat tagasi astusime põksuvate südametega üle selle pühakoja läve. Selle kiriku ehitus oli kestnud aastaid, ehituse eellugu aga kümneid aastaid.
Mõnigi küsis, kas Kuressaare linn vajab nii vaesel ajal veel ühte kirikut. Oli ka koguduse liikmeid, kes ehk leidsid, et vanas armsas puukirikus koos Metodisti Kogudusega on küllalt hea. Oli ju sealgi kogetud palju õnnistusi ja palvekuulmisi. Seda perioodi võiks kokkuvõtta Psalmisti sõnadega: "Issand, kuule mu häält kui ma hüüan:; ole mulle armuline!„ Ps 27:7
Jumala rahvas hüüdis Jumalat appi, leidusid annetajad, töömehed ja eest palvetajad ja kirik avati.
Uus hoone sai nimeks "Siioni kirik" - Sõna-sõnalt on Siion "särav püstkalju, kaugele paistev tähis" või lihtsalt "kaljuvalliga linnus". - Hiljem nimetatakse selleks püha mäge, mille Issand on äravalinud ja kus Ta elab.
Elame maailmas, kus kirikuhoonete tähendus on muutumas. Paljud kirikud on muutunud kontsertsaalideks ja muuseumideks… Inimestel on uued pühakojad … kaubamajad ja pangad, mis kõrguvad üle linna. Iga hoone kannab oma vaimu ja kõneleb oma usu lugu. Meie küsime täna sellel pidulikul päeval - millisele usule on rajatud Siioni kiriku "vaimne alus" - Kui See püsib, siis püsib ka see kirik. See hoone on nende usu väljendus, kes selle ehitasid ja selles täna ja homme elavad. Siia on pandud suuri ja väikseid ohvreid, pisaraid ja rõõmu… See on elava usu särav tähis! Kui see usk peaks kaduma, siis kaotab hoonegi oma ilu ja esialgse ülesande.
Kuulakem tänast evangeeliumi:
Aga üks variseridest palus teda (s.o. Jeesust) enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!” „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?” Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.” Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.” Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.” Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!” Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?” Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!”
Tänane evangeelium manab meie silme ette ühe sündmuse Jeesuse elust. - Jeesus on küllakutsutud variser Siimona kotta. Siimon on lugupeetud inimene, kes otsustab tutvuda kuulsa prohveti ja imetegija Jeesusega. Vastuvõtt on ettevalmistatud ja toimub ilmselt hoone alumisel korrusel, mis on avatud suuremale hulgale külastajatele. Siis juhtub midagi ootamatut: Sisse astub linnas halva kuulsusega naine. See tuleb otsejoones Jeesuse juurde. Ta astub Jeesuse taha ta jalgade juurde, hakkab nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatab neid oma juustega ja suudleb tema jalgu ja võiab neid mürriõliga.
Milline piinlik olukord meeste auväärses seltskonnas, kus arutatakse tähtsaid küsimusi. Kõige piinlikum on muidugi variser Siimonal. Ta mõtleb iseeneses, kas Jeesuse küllakutsumine oli iga õgustatud: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes
ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.” Ja kui ta seda teaks, siis ta loomulikult võtaks selle naise suhtes tõrjuva hoiaku ja ei laseks tal sellisel kohatul viisil käituda. Tegemist on ju avalikult tuntud naisega - linna mehed vähemalt tunnevad teda sellisena.
Eks oleme meiegi harjunud jagama ühiskonda oma kriteeriumide järgi headeks ja halbadeks, viisakateks ja ebaviisakateks, vagadeks ja patusteks. Variser Siimona jaoks on see perfektne skandaal, sest tegemist on kahtlase kuulsusega naisega. - Jeesus aga näeb selle naise südamesse, see naine tegutseb armastusest ja tänulikkusest. Selles naises oli midagi, mida Siimonal ei olnud. Variser Siimonal ja kõigil juuresolijail oli ja on tänini sellest olukorrast midagi õppida.
Mida?
Jumala ees on kõik inimesed võlgnikud. Võla suurus ei ole määrav. - Siin maksavad vaid usk ja armastus. Meie aga sorteeriksime inimesi suuremateks ja väiksemateks võlglasteks, suuremateks või väiksemateks annetajateks ja otsime vastavalt sellele ka seltskonda. Ja nõnda haavame me Jumala armastust. -
Jumala kogudus ei ole rajatud mitte meie headusele. Isegi mitte suurematele või väiksematele ohvritele, vaid Jumala andestavale ja uuendavale armastusele.
Seegi hoone siin on Jumala andestuse ja armastuse märk.
"Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut." See on lause millele me ikka ja jälle komistame. Esimene pool sellest lausest ütleb, et kes näitab üles vähe armastust, sellele antakse ka vähe andeks. Kes armastab palju, sellele antakse ka palju andeks. - Järeldus - väljenda oma armastust rikkalikult ja sulle antakse kõik andeks. Kuid Jeesus ei jää sellise loogika piiridesse: Ta formuleerib eituse teisiti: "Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut."
Jeesus ütleb, et andestus on avatud ka neile, kes ei suuda armastada. Armastus on hea, kuid mitte hädavajalik andestuse eeldus. Kõik algab andestusest, sest ükski ei ole täiuslik.
Teiseks pöörab ta põhjus tagajärg seose ümber: Armastusest võib tuleneda andestus (nii nagu patuse naise näide ütleb), kuid andestusest tuleneb päris kindlasti armastus. Ja andestuse vähesusest järeldub ka armastuse vähesus. Kellele midagi ei andestata, ei suuda ka teistele midagi andestada. Keda ei armastata, ei suuda varstika teisi armastada.
Jeesus juhib meie tähelepanu just sellistele dramaatilistele seostele meie elus. Dramaatilised on nad sellepärast, et need ütlevad, et meiegi võime oma suhteid kaasinimestega parandada. Kui see, kellele on rohkem andestatud suudab enam armastada, siis mine ja tee seda!
Ikka ja jälle on küsitud: Miks Eesti ühiskonnas on niipalju kurjust, südametust ja ükskõiksust? – Vastus: Me pole ise kogenud andestust ja ei suuda ka teistele andestada. Vastupidi: Need oleme meie, kes oma kõva südame ja võimetusega andestada pidevalt maailma mürgitame. Andestusest sündinud armastus on see lumepall, mis veeredes kasvab ja sünnitab uusi väärtusi. Siioni kirik on üks selle armastuse märkidest. Jumala kogudus ja Tema hoone püsib ja seisab sellel alusel. – Kui see alus peaks millegi pärast nihkuma, siis kaotab hoone oma tähenduse - võib muutuda kontsertsaaliks, kultuuriasutuseks või milleks iial.
Jumal on hea.
Täna me mõtleme armastusele, millega see hoone püstitati. Oluline ei ole isegi see, kui palju keegi panustas selle hoone ehituseks. Oluline on millise südamega, millise tänulikkuse ja armastusega seda tehti.
Õed ja vennad, me kõik oleme armu saanud patused. - Jeesus ei pisenda kunagi patu tähendust ja hävitavat jõudu,kuid Ta kõneleb andestuse tervendavast väest! "Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et ta maailma tema läbi päästetaks." Joh 3:17
Paulus ütleb: „Niisiis kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ 2 Ko 5:17
Kaljuks millel kogudus seisab on Jumala armastus Jeesuses Kristuses, kes on meile meie patud andestanud, kes on meid kuni surmani armastanud! See kirik on Jumala andestuse ja armastuse särav tähis! Selle armastuse pärast pole meil kunagi põhjust häbeneda! See on Jumala Poja ennastohverdav armastus, mis võitis patu, surma ja saatana väe! Seda me kuulutame Siioni kirikust ka täna!
Kuni see kuulutus kestab ei unustata ka seda naist, kes oma pisaratega pesi Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega ning võidis kalli mürriõliga. Kuni see kuulutus kestab, ei unustata ka neid, kes armastuses oma piskust või paljust andsid oma panuse selle pühakoja püstitamisel. See on elav tunnistus andestuses, armastusest ja tänust!
Elagu see tänu ja armastuse Vaim meis rikkalikult!
Aamen.
Kuressaares, 16. juuni 2013.a.
Jeesus äratab surnuist Naini noormehe.
Lk 7,11-17
Üksnes Luukas jutustab selle loo, mis juhtus ühe väikse armsa linnakese väravas.
" Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: “Ära nuta enam!” Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: “Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: “Meie seas on tõusnud suur prohvet!” ja “Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!” Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonnas.”
Jeesus on lõpetanud Mäejutluse ja on taas rännakul. Ta kohtub väeülema delegatsiooniga ja tervendab tolle teenri. Kuid sellega pole imed ammendunud. Jeesus jõuab oma saatjaskonnaga Naini linna väravasse. See linnake asub kahe kolme jalakäigu tunni kaugusel Naatsaretist. Rabid tuletasid Naini linna nime sõnast „armas“. Kuid armsaski linnakeses võib kohata surma ja leina. Just siin kohtab Jeesus leinavat ema ja tema kaaslasi. Ta on kaotanud oma abikaasa, jäänud leseks ja nüüd tabab teda raske kaotus teist korda. Poeg, ema ainus lootus ja tugi on surnud. Mis saab edasi? – Ei tema ega ta kaaslased ei aima, mis neid sellel päeval ees ootab.
Oleme kahe vastupidise liikumise tunnistajad:
Jeesuse rongkäik läheneb linnale, leinarongkäik läheb linnast välja. Elu rongkäik kohtub surma rongkäiguga. Aitaja ja abivajaja lähenevad teineteisele. Surnu viiakse matmispaika. Jeesus oma õpilastega tuleb vastu.
Mis juhtub? Nad võiksid ju lihtsalt aupaklikult ja vaikides teineteisest mööduda. Kuid ei, Jeesusel hakkab leinavast emast hale meel. - Siin on keegi, kes on kaotanud kõik – poja, ainsa toitja ja kaitsja. Kuna poeg on veel noor, siis võis isa olla juba noorelt surnud.
Juudi hinnangute kohaselt oli aga varajaselt surnu patune, sest varajane surm loeti raske patu tagajärjeks. See puudutab ka noort mees ennast. Kui ta oli veel alla 20 aasta vana, siis pidi see olema vanemate patu tagajärg, mis teda tabas. Kõigi nende kaalutluste kõrval seisab siiski ema lihtne ja põhjatu lein.
See on midagi, mida meiegi oma eluteel ikka ja jälle kogeme. Kuid siin on Jeesus, „Issand“ – kõigi olukordade peremees . Esmakordselt kasutab evangelist Luukas pärast jõuluevangeeliumi taas seda tiitlit. – Kyrios. Nii hüüdis kogudus Teda pärast ülestõusmist.
Jeesus ütles: “Ära nuta enam!” Ta puudutab kanderaami ja kandjad jäävad seisma. Jeesus ütleb: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ – Surnu tõuseb istuli. - „Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.“
Erinevalt Eelijast, kes samuti äratas lesknaise poja surnust üles, ei hüüa Jeesus Jumalat appi ega kummardu surnu kohale. Ta astub lihtsalt kanderaami juurde, et seda puudutada. Ta ei karda end roojaseks teha. Ta kõnetab surnut “Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles.” Ta käsib tal üles tõusta. Surnu tõusebki lihtsalt üles ja hakkas rääkima.
Psalmist ütles kord: “Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.” Ps 104,29
Sellel sündmusel on palju tunnistajaid. Paljud on tulnud, et ema leinale kaasa elada, sest surnute ärasaatmist vaadeldi juutide hulgas teenena Jumala ees. Seda imet nähes haaras rahvast „kartus ja nad ülistasid Jumalat.“ S.10 Nõnda levib kuuldus Jeesusest kui „suurest prohvetist“ üle maa. Rahva hulgas ärkavad mälestused suurtest muistsetest prohvetitest nagu Eelia ja Eliisa. – “Suur pohvet” on tulnud ja “Jumal ise on tulnud hoolitsema oma rahva eest”. Niisiis “Päikesetõus kõrgustest, see paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus ja see suunab meie jalgu rahuteele.” Lk 1 1:78j) See Sakariase kiidulaul muutub eluks endaks.
Jeesuse toiming sisaldab andestuse, ellu äratamise ja ema õigeksmõistu rahva ees.
Vaadeldud sündmus kõneleb Jeesuse meelevallast isegi surma üle. See on meelevald, mis lähtub halastusest.
AGA MIKS JUMAL LUBAB ÕNNETUSI?
Miks Jumal lubab selliseid asju? Miks ta laseb selle naise ellu tulla kahekordse kaotuse ja leina? Kuidas seda mõista? Jumal tunneb kõiki olukordi. Ta tahab, et asjad sünniksid nii, nagu nad sünnivad, sest maailm meis ja meie ümber peab muutuma.
Jumal saab kinkida uut elu vaid siis, kui ta vana elu lõppeb. Nisuiva ei saa kanda vilja kui ta ei lange mulda ja ei sure.
Naini linna väravas näeme me midagi, mida me ülestõusmispühadel pühitseme kogu ulatuses. Ainus Poeg sureb Suurel-Reedel Kolgata mäel ja ema leinab. Poeg on ristil ja lesk ema selle all. - Naini ime on nagu eelmäng palju suuremale imele.
Need sündmused annavad uue perspektiivi meie kannatustele ja elule.
MIS ON SURM?
Võib-olla muutub kuuldu meile arusaadavamaks kui räägime surma väiksest õest: Lahutusest. Täpsemalt võttes on surm kõigi meie suhete katkemine, lahutus. Elu ja suhted on teineteisega lahutamatult seotud. Elu see on suhted. Elu see on armastus. Surm purustab suhted, surm on armastuse vihaseim vaenlane. Jeesus äratab poja üles. Ta taastab ema ja poja suhte. Ta annab märgi oma jüngritele ja rahvale. Osadus Issandaga, usk Tema sõnasse kingib uue elu ja uued suhted. Selle muutuse lähtepunktiks on kaastunne. Kannatus, mis otsib kaasatundjat, seda kes on valmis suhestuma kannatajaga. Kui inimlikud suhted katkevad, siis jääb üks s.o. Jumal, kes kannatab koos meiega. See on iga kristlase põhikogemus. See juhib meie pilgus kannatuste põhjustelt selle eesmärgile - uuele elule. Jumal ei hoia meid kannatuste eest - Ta on meiega kannatuses - kaastundega. Ta tahab meid aidata.
Naini noormehe ülesäratamine ei ole veel surnute ülestõusmine, vaid ülesäratamine maises elus. See sündmus julgustab meid juba siinses elus lootma Jumala abile. Tema on meie elu alus ja allikas. - Tema käes on meie päevad ja suhted. Me võime koos muistse laulikuga öelda: "Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda." Ps 30:4 Me oleme surmatõvest tervendatud, et elada – elada igavesti. – Kogudus on see uus perekond, mis on rajatud Jumala igavesele armastusele. „Igaüks meist võib öelda: Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ Gl 2:20
Aamen
Palve:
Issand mõtle oma armus
· Leskedele, kes on kaotanud lapsed
· Ilmuta ennast hea arstina neile, kelle hing ja ihu on haige.
· Kinnita neid, kes kannavad rõõmusõnumit ja Jumala armastust inimeste keskele.
· Süvenda meie tänulikkust Sinu vastu.
· Lase oma pale paista nende peale, kes astuvad üle surma läve.
Elvas koguduse aastapäeval, 9. juunil 2013
Lk 7,11-17
Üksnes Luukas jutustab selle loo, mis juhtus ühe väikse armsa linnakese väravas.
" Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: “Ära nuta enam!” Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: “Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: “Meie seas on tõusnud suur prohvet!” ja “Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!” Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonnas.”
Jeesus on lõpetanud Mäejutluse ja on taas rännakul. Ta kohtub väeülema delegatsiooniga ja tervendab tolle teenri. Kuid sellega pole imed ammendunud. Jeesus jõuab oma saatjaskonnaga Naini linna väravasse. See linnake asub kahe kolme jalakäigu tunni kaugusel Naatsaretist. Rabid tuletasid Naini linna nime sõnast „armas“. Kuid armsaski linnakeses võib kohata surma ja leina. Just siin kohtab Jeesus leinavat ema ja tema kaaslasi. Ta on kaotanud oma abikaasa, jäänud leseks ja nüüd tabab teda raske kaotus teist korda. Poeg, ema ainus lootus ja tugi on surnud. Mis saab edasi? – Ei tema ega ta kaaslased ei aima, mis neid sellel päeval ees ootab.
Oleme kahe vastupidise liikumise tunnistajad:
Jeesuse rongkäik läheneb linnale, leinarongkäik läheb linnast välja. Elu rongkäik kohtub surma rongkäiguga. Aitaja ja abivajaja lähenevad teineteisele. Surnu viiakse matmispaika. Jeesus oma õpilastega tuleb vastu.
Mis juhtub? Nad võiksid ju lihtsalt aupaklikult ja vaikides teineteisest mööduda. Kuid ei, Jeesusel hakkab leinavast emast hale meel. - Siin on keegi, kes on kaotanud kõik – poja, ainsa toitja ja kaitsja. Kuna poeg on veel noor, siis võis isa olla juba noorelt surnud.
Juudi hinnangute kohaselt oli aga varajaselt surnu patune, sest varajane surm loeti raske patu tagajärjeks. See puudutab ka noort mees ennast. Kui ta oli veel alla 20 aasta vana, siis pidi see olema vanemate patu tagajärg, mis teda tabas. Kõigi nende kaalutluste kõrval seisab siiski ema lihtne ja põhjatu lein.
See on midagi, mida meiegi oma eluteel ikka ja jälle kogeme. Kuid siin on Jeesus, „Issand“ – kõigi olukordade peremees . Esmakordselt kasutab evangelist Luukas pärast jõuluevangeeliumi taas seda tiitlit. – Kyrios. Nii hüüdis kogudus Teda pärast ülestõusmist.
Jeesus ütles: “Ära nuta enam!” Ta puudutab kanderaami ja kandjad jäävad seisma. Jeesus ütleb: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!“ – Surnu tõuseb istuli. - „Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.“
Erinevalt Eelijast, kes samuti äratas lesknaise poja surnust üles, ei hüüa Jeesus Jumalat appi ega kummardu surnu kohale. Ta astub lihtsalt kanderaami juurde, et seda puudutada. Ta ei karda end roojaseks teha. Ta kõnetab surnut “Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles.” Ta käsib tal üles tõusta. Surnu tõusebki lihtsalt üles ja hakkas rääkima.
Psalmist ütles kord: “Sa peidad oma palge, ja nad ehmuvad; sa võtad ära nende hingeõhu, nad heidavad hinge ning pöörduvad tagasi põrmu. Sa läkitad välja oma vaimu ja nad luuakse, ja sina uuendad maa näo.” Ps 104,29
Sellel sündmusel on palju tunnistajaid. Paljud on tulnud, et ema leinale kaasa elada, sest surnute ärasaatmist vaadeldi juutide hulgas teenena Jumala ees. Seda imet nähes haaras rahvast „kartus ja nad ülistasid Jumalat.“ S.10 Nõnda levib kuuldus Jeesusest kui „suurest prohvetist“ üle maa. Rahva hulgas ärkavad mälestused suurtest muistsetest prohvetitest nagu Eelia ja Eliisa. – “Suur pohvet” on tulnud ja “Jumal ise on tulnud hoolitsema oma rahva eest”. Niisiis “Päikesetõus kõrgustest, see paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus ja see suunab meie jalgu rahuteele.” Lk 1 1:78j) See Sakariase kiidulaul muutub eluks endaks.
Jeesuse toiming sisaldab andestuse, ellu äratamise ja ema õigeksmõistu rahva ees.
Vaadeldud sündmus kõneleb Jeesuse meelevallast isegi surma üle. See on meelevald, mis lähtub halastusest.
AGA MIKS JUMAL LUBAB ÕNNETUSI?
Miks Jumal lubab selliseid asju? Miks ta laseb selle naise ellu tulla kahekordse kaotuse ja leina? Kuidas seda mõista? Jumal tunneb kõiki olukordi. Ta tahab, et asjad sünniksid nii, nagu nad sünnivad, sest maailm meis ja meie ümber peab muutuma.
Jumal saab kinkida uut elu vaid siis, kui ta vana elu lõppeb. Nisuiva ei saa kanda vilja kui ta ei lange mulda ja ei sure.
Naini linna väravas näeme me midagi, mida me ülestõusmispühadel pühitseme kogu ulatuses. Ainus Poeg sureb Suurel-Reedel Kolgata mäel ja ema leinab. Poeg on ristil ja lesk ema selle all. - Naini ime on nagu eelmäng palju suuremale imele.
Need sündmused annavad uue perspektiivi meie kannatustele ja elule.
MIS ON SURM?
Võib-olla muutub kuuldu meile arusaadavamaks kui räägime surma väiksest õest: Lahutusest. Täpsemalt võttes on surm kõigi meie suhete katkemine, lahutus. Elu ja suhted on teineteisega lahutamatult seotud. Elu see on suhted. Elu see on armastus. Surm purustab suhted, surm on armastuse vihaseim vaenlane. Jeesus äratab poja üles. Ta taastab ema ja poja suhte. Ta annab märgi oma jüngritele ja rahvale. Osadus Issandaga, usk Tema sõnasse kingib uue elu ja uued suhted. Selle muutuse lähtepunktiks on kaastunne. Kannatus, mis otsib kaasatundjat, seda kes on valmis suhestuma kannatajaga. Kui inimlikud suhted katkevad, siis jääb üks s.o. Jumal, kes kannatab koos meiega. See on iga kristlase põhikogemus. See juhib meie pilgus kannatuste põhjustelt selle eesmärgile - uuele elule. Jumal ei hoia meid kannatuste eest - Ta on meiega kannatuses - kaastundega. Ta tahab meid aidata.
Naini noormehe ülesäratamine ei ole veel surnute ülestõusmine, vaid ülesäratamine maises elus. See sündmus julgustab meid juba siinses elus lootma Jumala abile. Tema on meie elu alus ja allikas. - Tema käes on meie päevad ja suhted. Me võime koos muistse laulikuga öelda: "Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda." Ps 30:4 Me oleme surmatõvest tervendatud, et elada – elada igavesti. – Kogudus on see uus perekond, mis on rajatud Jumala igavesele armastusele. „Igaüks meist võib öelda: Mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest“ Gl 2:20
Aamen
Palve:
Issand mõtle oma armus
· Leskedele, kes on kaotanud lapsed
· Ilmuta ennast hea arstina neile, kelle hing ja ihu on haige.
· Kinnita neid, kes kannavad rõõmusõnumit ja Jumala armastust inimeste keskele.
· Süvenda meie tänulikkust Sinu vastu.
· Lase oma pale paista nende peale, kes astuvad üle surma läve.
Elvas koguduse aastapäeval, 9. juunil 2013
Jeesuse parandab väeülema teenri
Lk 7:1-10
"Kiitke Issandat, kõik paganad,
Ülistage teda, kõik rahvahõimud!"
Ps 117:1
Arvamus, et me kristlastena oleme paremad kui teised inimesed, on pehmelt öeldud kahtlane. Me ei saa oma kõrvu Jeesuse sõnadele sulgeda. Jeesus asetab täna oma rahvale ja õpilastele eeskujuks paganliku väepealiku. Ta oli usu leidnud, sest ta oli hea ja tahtis kaasinimesi aidata. Tema usk väljendus kõikumatus usalduses ja aukartuses.
1 Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.
2 Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.
3 Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.
4 Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.”
6 Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!
7 Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
9 Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” 10 Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.
Tänane evangeelium võinuks sündida ka mõnes kaasaegses multikultuurilises linnas. Kapernaum oli tolli- piiri ja garnisoni linn. Kasarmus ei elanud ainult rooma sõdurid, vaid palgasõdurid kogu maailmast. Nende hulgas võis olla süürlasi, germaanlasi, galle jt. See väepealik on hea ja jumalkartlik pagan, keda Jeesus toob ka juutidele eeskujuks. Ta on rooma kodakondsusega pagan.Ta on sadakonna ülem - Centurio. Ta on väga mures oma surivoodil oleva teenija pärast. See on nagu vanema mure lapse pärast.
Esimene delegatsioon
Matteuse evangeeliumis selgitab väepealik ise Jeesusele olukorda. Siin tuleb Jeesuse juurde kõigepealt juudi vanematest delegatsioon. Tõenäoliselt Kapernauma linnavalitsuse vanemad. Nad rõhutavad, et väepealiku palvet tuleks kuulda, sest ta on aidanud sünagoogi ehitada. Ta on juudi rahvale heategija. - Ilmselt on ta sünagoogi ehitusele kaasaaidates saanud aimu Ainu-Jumala usu suurusest ja väest. Ta on puudutatud selle usu kõrgest eetosest. Seda näitab ka tema mure oma teenri eest. Kuid ta pole ümberlõigatud. Sellise "ideaalse pagana" leiame me hiljem ka Korneliuse näol. -
Teine delegatsioon
Jeesus otsustab kohe väepealikku külastada, kuid enne sinna jõudmist jõuab uus delegatsioon kohale. Need on väepealiku sõbrad, kes annavad edasi väepealiku sõnad: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!"
Väepealik teab, et Jeesus ei tohiks juudina ta majja astuda. Mitte alandlikus, vaid juudi puhtuseeskirjade tundmine panevad teda neid sõnu ütlema. Ta hindab äravalitud rahva tavasid nii kõrgelt. Kuid Jeesuse jaoks on kõik inimesed puhtad. Peetrus ütleb hiljem Korneliuse kotta astudes: "Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks. Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud kui mind kutsuti." Ap 10:28-29
Väepealiku usaldus Jeesuse vastu on ääretu. Nii kujuneb selle loo kõige tähtsamaks teemaks ta usk. Väepealik on üks neist, kes Jeesuse imettegevat väge usuvad, ilma et oleks teda isiklikult näinud. Oma usu tõestuseks toob ta näite oma elukutsest. Talle allub sadakond sõdurit. Käsk ja kuulekus on selles meeste seltskonnas normaalsed nähtused. Just seda usub väepealik ka Jeesuse sõna kohta. Ta usub sõna väesse ja see usk ei jää viljatuks!
Sellele järgneb Jeesuse imetlus: "Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!" Jeesus ei räägi seda mitte väepealiku sõpradele vaid ümbritsevale rahvahulgale. Just seda kogesid läbi sajandite kristlikud misjonärid üle maailma. Paganate usk on suur võrreldes oma inimeste usuga.
Teener terveneb
Väepealiku sõprade delegatsioon läheb majja tagasi ja avastab, et sulane on terve. Ilmselt on Jeesus oma sõna öelnud. Ime on toimunud. Ärme unustame: See sündmus järgneb Jeesuse Mäejutlusele. - See väepealik on mees, kes ehitab oma hoonet kaljule. "Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule." Lk 6:48 Tema sõnadega palutakse kiriklikus liturgias tänini: "ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid." s.6
Sõnum kogudusele
See evangeelium oli noorele kogudusele väga oluline. Teatud ringkonnad ei pidanud võimalikuks ümberlõikamatuid kogudusse võtta. See küsimus tekitas rahutust ja ebakindlust. Nüüd pidi aga ühe pagana usk juute häbenema panema. Nii juudid kui paganad pidid õppima üksteist vastastikku hindama. Kõige otsustavam on aga autoriteediga öeldud Jeesuse sõna.
Tänane maailm - globaalne küla
Maailm milles elame on ammu muutunud "globaalseks külaks" Internet on ületanud kõige erinevamate kultuuride piirid. Kõik võivad kõigiga suhelda. Kas tõesti? Kuidas asjad "globaalses külas" tegelikult on näeme me väga hästi tänases Euroopas. Hilutistes Stockholmi rahutustes nägime, kuidas see "globaalne küla" lõppes juba järgmises linnajaos. Mõnelpool läheb lahutav joon üle tänava. - Hüüd palvele minaretist kõlab mõnelpool koos kirikukelladega, Ramadan seguneb kristliku paastu või ilmaliku dieedikuuriga. Mis saab neist, kes ei usu Jeesusesse Kristusesse nii nagu meie? Need, kes ei ole evangeeliumi veel vastu võtnud, on Jumala rahvaga erinevates suhetes.
Esiteks on juudid, kellega Jumal tegi liidulepingu ja andis neile käsuseaduse Ro 9:4-5
"Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist." Ro 11:28-29. Jumala õndsustahe haarab aga ka neid, kes Loojat tunnustavad, nende hulgas eriti moslemeid, kes Aabrahami usku jagavad ja kes koos meiega sama Jumalat kummardavad. Halastajaid, kelle üle Jumal viimsel päeval kohut mõistab nende tegude järgi.
Kuid ka need, kes varjudes ja piltides tundmatut Jumalat otsivad, ka need ei ole Jumalast kaugel. Sest tema annab kõigile elu ja hingamise. Ta on neile andnud elu, "et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki neist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme," Ap 17:25-28
Päästjana tahab ta, et kõik inimesed saaksid päästetud. "See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele." 1Tim 2,3-4
Need, kes Kristuse evangeeliumi ja tema kogudust, oma teadmatusest ei tunne, kuid Jumalat ausa südamega otsivad, Tema häält oma südametunnistuses kuulevad, võivad olla vahel Jumalale rohkem ligi kui kristlaste järeltulijad.
Koguduse ülesanne aga on: "Kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" Mk 16:15 Iga inimene on Jumala misjoniprojekt ja meie selles projektis osalejad! Issand kinnitagu meie usku Jumala sõna tervendavasse väesse!
Aamen
Pärnus 2. juunil 2013.a.
Lk 7:1-10
"Kiitke Issandat, kõik paganad,
Ülistage teda, kõik rahvahõimud!"
Ps 117:1
Arvamus, et me kristlastena oleme paremad kui teised inimesed, on pehmelt öeldud kahtlane. Me ei saa oma kõrvu Jeesuse sõnadele sulgeda. Jeesus asetab täna oma rahvale ja õpilastele eeskujuks paganliku väepealiku. Ta oli usu leidnud, sest ta oli hea ja tahtis kaasinimesi aidata. Tema usk väljendus kõikumatus usalduses ja aukartuses.
1 Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.
2 Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.
3 Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.
4 Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.”
6 Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!
7 Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.”
9 Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” 10 Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.
Tänane evangeelium võinuks sündida ka mõnes kaasaegses multikultuurilises linnas. Kapernaum oli tolli- piiri ja garnisoni linn. Kasarmus ei elanud ainult rooma sõdurid, vaid palgasõdurid kogu maailmast. Nende hulgas võis olla süürlasi, germaanlasi, galle jt. See väepealik on hea ja jumalkartlik pagan, keda Jeesus toob ka juutidele eeskujuks. Ta on rooma kodakondsusega pagan.Ta on sadakonna ülem - Centurio. Ta on väga mures oma surivoodil oleva teenija pärast. See on nagu vanema mure lapse pärast.
Esimene delegatsioon
Matteuse evangeeliumis selgitab väepealik ise Jeesusele olukorda. Siin tuleb Jeesuse juurde kõigepealt juudi vanematest delegatsioon. Tõenäoliselt Kapernauma linnavalitsuse vanemad. Nad rõhutavad, et väepealiku palvet tuleks kuulda, sest ta on aidanud sünagoogi ehitada. Ta on juudi rahvale heategija. - Ilmselt on ta sünagoogi ehitusele kaasaaidates saanud aimu Ainu-Jumala usu suurusest ja väest. Ta on puudutatud selle usu kõrgest eetosest. Seda näitab ka tema mure oma teenri eest. Kuid ta pole ümberlõigatud. Sellise "ideaalse pagana" leiame me hiljem ka Korneliuse näol. -
Teine delegatsioon
Jeesus otsustab kohe väepealikku külastada, kuid enne sinna jõudmist jõuab uus delegatsioon kohale. Need on väepealiku sõbrad, kes annavad edasi väepealiku sõnad: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!"
Väepealik teab, et Jeesus ei tohiks juudina ta majja astuda. Mitte alandlikus, vaid juudi puhtuseeskirjade tundmine panevad teda neid sõnu ütlema. Ta hindab äravalitud rahva tavasid nii kõrgelt. Kuid Jeesuse jaoks on kõik inimesed puhtad. Peetrus ütleb hiljem Korneliuse kotta astudes: "Aga Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks. Seepärast ma olengi sõnalausumata tulnud kui mind kutsuti." Ap 10:28-29
Väepealiku usaldus Jeesuse vastu on ääretu. Nii kujuneb selle loo kõige tähtsamaks teemaks ta usk. Väepealik on üks neist, kes Jeesuse imettegevat väge usuvad, ilma et oleks teda isiklikult näinud. Oma usu tõestuseks toob ta näite oma elukutsest. Talle allub sadakond sõdurit. Käsk ja kuulekus on selles meeste seltskonnas normaalsed nähtused. Just seda usub väepealik ka Jeesuse sõna kohta. Ta usub sõna väesse ja see usk ei jää viljatuks!
Sellele järgneb Jeesuse imetlus: "Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!" Jeesus ei räägi seda mitte väepealiku sõpradele vaid ümbritsevale rahvahulgale. Just seda kogesid läbi sajandite kristlikud misjonärid üle maailma. Paganate usk on suur võrreldes oma inimeste usuga.
Teener terveneb
Väepealiku sõprade delegatsioon läheb majja tagasi ja avastab, et sulane on terve. Ilmselt on Jeesus oma sõna öelnud. Ime on toimunud. Ärme unustame: See sündmus järgneb Jeesuse Mäejutlusele. - See väepealik on mees, kes ehitab oma hoonet kaljule. "Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja süvendas ja rajas selle aluse kaljule." Lk 6:48 Tema sõnadega palutakse kiriklikus liturgias tänini: "ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid." s.6
Sõnum kogudusele
See evangeelium oli noorele kogudusele väga oluline. Teatud ringkonnad ei pidanud võimalikuks ümberlõikamatuid kogudusse võtta. See küsimus tekitas rahutust ja ebakindlust. Nüüd pidi aga ühe pagana usk juute häbenema panema. Nii juudid kui paganad pidid õppima üksteist vastastikku hindama. Kõige otsustavam on aga autoriteediga öeldud Jeesuse sõna.
Tänane maailm - globaalne küla
Maailm milles elame on ammu muutunud "globaalseks külaks" Internet on ületanud kõige erinevamate kultuuride piirid. Kõik võivad kõigiga suhelda. Kas tõesti? Kuidas asjad "globaalses külas" tegelikult on näeme me väga hästi tänases Euroopas. Hilutistes Stockholmi rahutustes nägime, kuidas see "globaalne küla" lõppes juba järgmises linnajaos. Mõnelpool läheb lahutav joon üle tänava. - Hüüd palvele minaretist kõlab mõnelpool koos kirikukelladega, Ramadan seguneb kristliku paastu või ilmaliku dieedikuuriga. Mis saab neist, kes ei usu Jeesusesse Kristusesse nii nagu meie? Need, kes ei ole evangeeliumi veel vastu võtnud, on Jumala rahvaga erinevates suhetes.
Esiteks on juudid, kellega Jumal tegi liidulepingu ja andis neile käsuseaduse Ro 9:4-5
"Evangeeliumi poolelt vaadates on nad küll Jumala vaenlased teie heaks, aga valiku poolelt vaadates on nad armastatud esiisade pärast. Jumal ei kahetse ju oma armuande ega kutsumist." Ro 11:28-29. Jumala õndsustahe haarab aga ka neid, kes Loojat tunnustavad, nende hulgas eriti moslemeid, kes Aabrahami usku jagavad ja kes koos meiega sama Jumalat kummardavad. Halastajaid, kelle üle Jumal viimsel päeval kohut mõistab nende tegude järgi.
Kuid ka need, kes varjudes ja piltides tundmatut Jumalat otsivad, ka need ei ole Jumalast kaugel. Sest tema annab kõigile elu ja hingamise. Ta on neile andnud elu, "et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki neist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme," Ap 17:25-28
Päästjana tahab ta, et kõik inimesed saaksid päästetud. "See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele." 1Tim 2,3-4
Need, kes Kristuse evangeeliumi ja tema kogudust, oma teadmatusest ei tunne, kuid Jumalat ausa südamega otsivad, Tema häält oma südametunnistuses kuulevad, võivad olla vahel Jumalale rohkem ligi kui kristlaste järeltulijad.
Koguduse ülesanne aga on: "Kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" Mk 16:15 Iga inimene on Jumala misjoniprojekt ja meie selles projektis osalejad! Issand kinnitagu meie usku Jumala sõna tervendavasse väesse!
Aamen
Pärnus 2. juunil 2013.a.
Komainupüha
"Issand, meie Jumal, kui auline on Sinu nimi kogu maailmas!" Ps 8:10
Sissejuhatus:
Pühapäeval pärast nelipüha tähistame me Kolmainu Jumala püha. See püha tuletab meile meelde kristlikku arusaama Jumalast. See erineb põhimõtteliselt teiste religioonide omast.
Me usume ühte Jumalasse kolmes isikus. Kuid kuulakem kõigepealt tänast evangeeliumi:
Joh 16:12-15
12 Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.
13 Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.
14 Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
15 Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
Ülestõusmispühade järgne aeg on Püha Vaimu ja koguduse aeg. Püha Vaim austab Kristust, muudab Ta jumaliku läkituse nähtavaks ja viib Ta töö maapeal lõpule. Jeesuse lahkumisega ei ole Tema ilmutus niisiis lõpetatud. Püha Vaimu tulekuga alustab Jumal uut peatükki maailma ajaloos.
Jumal vastandub igasugusele tardumusele ja eneseõigusele, seda isegi siis kui see on dogmaatiliselt põhjendatud. Ta on sisemiselt liikuv Jumal. Sedasama kirjeldab ka kristlike pühade rütm: Kolmainupüha järgneb kolmele suurele aastapühale - jõuludele, ülestõusmisele ja nelipühale. Kõik need pühad kõnelevad Jumalast erilisel viisil:
· Jõuluajal ülistame me Jumalat, kes meie pääste eest hoolitseb nagu Isa ja ema.
· Ülestõusmispühade ajal ülistame me Jumalat, kes oma Pojas üles tõuseb ja meie jaoks kaduvuse võidab.
· Nelipühade ajal ülistame me Jumalat, kes on Püha Vaimuna kõikjal maailmas ja eriliselt meis enestes tegev.
Kolmainupühal oleme me kutsutud aukartuses seisatuma Jumala palge ees, kes imelisel ja mitmel viisil meie eest hoolitseb. - "Issand, meie Jumal, kui auline on Sinu nimi kogu maailmas!" Ps 8:10
Kuidas uskuda täna Kolmainu Jumalasse?
Usu juurde viib palju teid
Kaasaegsed katsed asendada usku Jumalasse teadusliku maailmapildiga ei õnnestu. Kõige erinevamad inimkogemused sünnitavad ikka ja jälle aimdust, et kõige taga on mingi jumalik jõud. Mõned on haaratud "looduse imedest" ja ütlevad, et selle kõige taga peab midagi kõrgemat olema. Teadlasedki leiavad et vanad vaimu ja mateeria vahelised piirid tegelikult ei kehti.
Loomulikult ei vii need tähelepanekud kohe usuni Jumalasse. Nad tekitavad aga hämmeldust. Sellise hämmelduseni võib jõuda ka teisi teid mööda. Emad tunnistavad, et nad olid nagu millegi jumalikuga seotud kui hoidsid vastsündinut oma kätel.
Teisi puudutab asjaolu, et nad on kogenud mingi kõrgema jõu juhtimist elu kriisides ja katsumustes. Nad ei rahuldu seletusega nagu olnuks kõik "juhus". Paljud inimesed otsivad oma elule spirituaalset sügavust. Alustavad meditatsiooni, jooga või kontemplatsiooni harjutustega mõne meistri käe all. Nad usuvad, et on avastanud iseendas mingi jumaliku jõu ja annavad sellele kõige erinevamaid nimesid.
Jumalakujutluste selginemise tee.
Mõned kristlased satuvad kõigest sellest kuuldes segadusse ja tunnevad, et nende senine usk on ohustatud. On vaid üks oht: Kui me oma isiklikke kogemusi kriitiliselt ei uuri ja teeme sellest omaenda religioosse aseaine.
Kõige paremini näitab meile seda prohvet Eelia jumalakogemus. Just oma prohvetiksolemise kõrgpunktil kui Baali prohvetid on häbistatud peab ta tõdema, et Jumal on hoopis teistsugune. Hoorebil annab Jumal talle mõista, et ta ei ole tormituules, tules ega maavärinais. …
Enne kui kristlased jõudsid oma usutunnistuseni käisid nemadki läbi oma usu ja jumalakogemuste selginemise tee. Selle väljenduseks kujunes Kolmainu Jumala tunnistamine.
Juutlikust traditsioonist oli neil usk ühte Jumalasse, kes kõik on loonud. Sellele lisandus kogemus, et see Jumal oli nad vabastanud Egiptuse vangipõlvest ja oma rahvaks teinud. Ka Iisraeli rahvas pidi palju erinevaid jumalakujutlusi seljataha jätma ja õppima: "Jumal on alati teistsugune". Eriti otsustavaks kujunes neile Sauli ja Taaveti poolt rajatud kuningriigi kokkuvarisemine ja Babüloonia vangipõlv.
Uued Jumalakogemused
Sellele on lisandunud aga täiesti uued jumalakogemused. Jeesuse ülesastumisega kogesid ta õpilased ja poolehoidjad: " Tõesti, see inimene on Jumala Poeg". Markus laseb seda öelda Rooma ohvritseril, kes Jeesuse hukkamist pealt nägi.
Tagasivaates Jeesuse elule ja õpetusele mõistsid ta õpilased, et tegemist oli tõesti Jumala Pojaga. Kuid sellega ei olnud veel kõik. Pärast Tema surma kogesid ta poolehoidjad: Ta elab uuel viisil nende seas edasi. Ta tegutseb edasi oma Vaimu läbi. Kristlased võtsid seda kui täiesti uut ajastut. Nüüd tekkis vajadus kõigile neile jumalakogemustele anda ühine nimetaja. Tulemuseks oligi usk Jumlasse kolmes isikus - Kolmainsus.
Kolmainsus täna
Täna me tähistame Kolmainu Jumala püha. Kas see on midagi enamat kui vaid mingi ajalooline meenutus? Kas sellel on ka täna mingit tähendust? – Minu jaoks kaetakse selle väljendusega see ruum, milles me kristlikult Jumalast räägime.
· Esmalt kutsub usk Kolmainu jumalasse, uskuma paljudesse Jumala kogemise võimalustesse. Me peame neid võtma tõsiselt ja samas neisse ka kriitiliselt suhtuma. Olen veendunud, et iga usu- ja jumalakogemus toob Jumala saladusest esile mingi külje. Kristlik traditsioon õpetab aga: Jumal on alati palju suurem kui meie inimlikud kujutlused.
· Olulise vastukaalu leiame me Jumala saladusesele Jeesuse kui Jumala Poja ilmumises. Jeesus ütleb: "Kes mind näeb, näeb Isa". Jeesuses me näeme, kuidas usk Jumalasse konkreetses elus võtab kuju. Kes oma isiklikud jumalakujutlused tahab isiklikku ellu rakendada ei saa Jeesusest üle ega ümber. Ta on andnud meile mõõdupuu, millega iga usuliselt aktiivne inimene kokku puutub.
· Jumal ei ole aga ainult ajalooline suurus, kes on loonud kõik Oleva, mida ta juhib. Jumala Vaim juhib ka täna ja tulevikus, mida ta on loonud. Sellega võime arvestada.
Kohtuda Jumalaga
Kristliku jumalapildi oluline arusaam on, et Jumal on Isik, kes kohtub meiega kolmes isikus. Inimeseks olemise juurde kuulub tõsiasi, et ma olen isik, kes võib teiste inimestega kohtuda, neid armastada ja olla ise armastatud. Jumal kes seda ei suudaks oleks väiksem kui inimene. Jumal ei ole mitte ainult inimelu suurim müsteerium, vaid ka isik, kes teda kõnetab ja kes teda armastab. See on oluline kristlikus arusaamas. Kolmainu Jumala püha kutsub meid, Jumala üle järele mõtlema, oma jumalakujutlust korrigeerima ja vajaduse korral ka laiendama. Kuid see püha kutsub meid ka Kolmainu Jumalaga kontakti astuma, temaga kõnelema ja temaga kohtuma.
Palvetagem.
24.05.2013
"Issand, meie Jumal, kui auline on Sinu nimi kogu maailmas!" Ps 8:10
Sissejuhatus:
Pühapäeval pärast nelipüha tähistame me Kolmainu Jumala püha. See püha tuletab meile meelde kristlikku arusaama Jumalast. See erineb põhimõtteliselt teiste religioonide omast.
Me usume ühte Jumalasse kolmes isikus. Kuid kuulakem kõigepealt tänast evangeeliumi:
Joh 16:12-15
12 Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda.
13 Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.
14 Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
15 Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.
Ülestõusmispühade järgne aeg on Püha Vaimu ja koguduse aeg. Püha Vaim austab Kristust, muudab Ta jumaliku läkituse nähtavaks ja viib Ta töö maapeal lõpule. Jeesuse lahkumisega ei ole Tema ilmutus niisiis lõpetatud. Püha Vaimu tulekuga alustab Jumal uut peatükki maailma ajaloos.
Jumal vastandub igasugusele tardumusele ja eneseõigusele, seda isegi siis kui see on dogmaatiliselt põhjendatud. Ta on sisemiselt liikuv Jumal. Sedasama kirjeldab ka kristlike pühade rütm: Kolmainupüha järgneb kolmele suurele aastapühale - jõuludele, ülestõusmisele ja nelipühale. Kõik need pühad kõnelevad Jumalast erilisel viisil:
· Jõuluajal ülistame me Jumalat, kes meie pääste eest hoolitseb nagu Isa ja ema.
· Ülestõusmispühade ajal ülistame me Jumalat, kes oma Pojas üles tõuseb ja meie jaoks kaduvuse võidab.
· Nelipühade ajal ülistame me Jumalat, kes on Püha Vaimuna kõikjal maailmas ja eriliselt meis enestes tegev.
Kolmainupühal oleme me kutsutud aukartuses seisatuma Jumala palge ees, kes imelisel ja mitmel viisil meie eest hoolitseb. - "Issand, meie Jumal, kui auline on Sinu nimi kogu maailmas!" Ps 8:10
Kuidas uskuda täna Kolmainu Jumalasse?
Usu juurde viib palju teid
Kaasaegsed katsed asendada usku Jumalasse teadusliku maailmapildiga ei õnnestu. Kõige erinevamad inimkogemused sünnitavad ikka ja jälle aimdust, et kõige taga on mingi jumalik jõud. Mõned on haaratud "looduse imedest" ja ütlevad, et selle kõige taga peab midagi kõrgemat olema. Teadlasedki leiavad et vanad vaimu ja mateeria vahelised piirid tegelikult ei kehti.
Loomulikult ei vii need tähelepanekud kohe usuni Jumalasse. Nad tekitavad aga hämmeldust. Sellise hämmelduseni võib jõuda ka teisi teid mööda. Emad tunnistavad, et nad olid nagu millegi jumalikuga seotud kui hoidsid vastsündinut oma kätel.
Teisi puudutab asjaolu, et nad on kogenud mingi kõrgema jõu juhtimist elu kriisides ja katsumustes. Nad ei rahuldu seletusega nagu olnuks kõik "juhus". Paljud inimesed otsivad oma elule spirituaalset sügavust. Alustavad meditatsiooni, jooga või kontemplatsiooni harjutustega mõne meistri käe all. Nad usuvad, et on avastanud iseendas mingi jumaliku jõu ja annavad sellele kõige erinevamaid nimesid.
Jumalakujutluste selginemise tee.
Mõned kristlased satuvad kõigest sellest kuuldes segadusse ja tunnevad, et nende senine usk on ohustatud. On vaid üks oht: Kui me oma isiklikke kogemusi kriitiliselt ei uuri ja teeme sellest omaenda religioosse aseaine.
Kõige paremini näitab meile seda prohvet Eelia jumalakogemus. Just oma prohvetiksolemise kõrgpunktil kui Baali prohvetid on häbistatud peab ta tõdema, et Jumal on hoopis teistsugune. Hoorebil annab Jumal talle mõista, et ta ei ole tormituules, tules ega maavärinais. …
Enne kui kristlased jõudsid oma usutunnistuseni käisid nemadki läbi oma usu ja jumalakogemuste selginemise tee. Selle väljenduseks kujunes Kolmainu Jumala tunnistamine.
Juutlikust traditsioonist oli neil usk ühte Jumalasse, kes kõik on loonud. Sellele lisandus kogemus, et see Jumal oli nad vabastanud Egiptuse vangipõlvest ja oma rahvaks teinud. Ka Iisraeli rahvas pidi palju erinevaid jumalakujutlusi seljataha jätma ja õppima: "Jumal on alati teistsugune". Eriti otsustavaks kujunes neile Sauli ja Taaveti poolt rajatud kuningriigi kokkuvarisemine ja Babüloonia vangipõlv.
Uued Jumalakogemused
Sellele on lisandunud aga täiesti uued jumalakogemused. Jeesuse ülesastumisega kogesid ta õpilased ja poolehoidjad: " Tõesti, see inimene on Jumala Poeg". Markus laseb seda öelda Rooma ohvritseril, kes Jeesuse hukkamist pealt nägi.
Tagasivaates Jeesuse elule ja õpetusele mõistsid ta õpilased, et tegemist oli tõesti Jumala Pojaga. Kuid sellega ei olnud veel kõik. Pärast Tema surma kogesid ta poolehoidjad: Ta elab uuel viisil nende seas edasi. Ta tegutseb edasi oma Vaimu läbi. Kristlased võtsid seda kui täiesti uut ajastut. Nüüd tekkis vajadus kõigile neile jumalakogemustele anda ühine nimetaja. Tulemuseks oligi usk Jumlasse kolmes isikus - Kolmainsus.
Kolmainsus täna
Täna me tähistame Kolmainu Jumala püha. Kas see on midagi enamat kui vaid mingi ajalooline meenutus? Kas sellel on ka täna mingit tähendust? – Minu jaoks kaetakse selle väljendusega see ruum, milles me kristlikult Jumalast räägime.
· Esmalt kutsub usk Kolmainu jumalasse, uskuma paljudesse Jumala kogemise võimalustesse. Me peame neid võtma tõsiselt ja samas neisse ka kriitiliselt suhtuma. Olen veendunud, et iga usu- ja jumalakogemus toob Jumala saladusest esile mingi külje. Kristlik traditsioon õpetab aga: Jumal on alati palju suurem kui meie inimlikud kujutlused.
· Olulise vastukaalu leiame me Jumala saladusesele Jeesuse kui Jumala Poja ilmumises. Jeesus ütleb: "Kes mind näeb, näeb Isa". Jeesuses me näeme, kuidas usk Jumalasse konkreetses elus võtab kuju. Kes oma isiklikud jumalakujutlused tahab isiklikku ellu rakendada ei saa Jeesusest üle ega ümber. Ta on andnud meile mõõdupuu, millega iga usuliselt aktiivne inimene kokku puutub.
· Jumal ei ole aga ainult ajalooline suurus, kes on loonud kõik Oleva, mida ta juhib. Jumala Vaim juhib ka täna ja tulevikus, mida ta on loonud. Sellega võime arvestada.
Kohtuda Jumalaga
Kristliku jumalapildi oluline arusaam on, et Jumal on Isik, kes kohtub meiega kolmes isikus. Inimeseks olemise juurde kuulub tõsiasi, et ma olen isik, kes võib teiste inimestega kohtuda, neid armastada ja olla ise armastatud. Jumal kes seda ei suudaks oleks väiksem kui inimene. Jumal ei ole mitte ainult inimelu suurim müsteerium, vaid ka isik, kes teda kõnetab ja kes teda armastab. See on oluline kristlikus arusaamas. Kolmainu Jumala püha kutsub meid, Jumala üle järele mõtlema, oma jumalakujutlust korrigeerima ja vajaduse korral ka laiendama. Kuid see püha kutsub meid ka Kolmainu Jumalaga kontakti astuma, temaga kõnelema ja temaga kohtuma.
Palvetagem.
24.05.2013
Nelipüha
Jh 20:19-23
Nelipüha on ÜLESTÕUSMISE kroonipüha. See on nagu ülestõusmise lõpufuuga. – Kristus elab meis ja meie elame Temas. Meid täidab ülevoolav rõõm. –
Sellele vastab vana juutlik lõikuspüha, kuid sel ajal tuletati meelde ka kümne käsu saamist Siinail. Kuulakem kuidas Ülestõusmise ja nelipüha vahelist seost kirjeldab evangelist Johannes:
19 Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” 20 Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. 21 Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” 22 Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! 23 Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Täna, nelipüha hommikul räägime me Jumala Vaimust. – Jumala sisimast saladusest.
Näide: Kohtusid neurokirurg ja vene kosmonaut. Jutt läks Jumalale. Kosmonaut: Ma olen sadu kordi ümber maa lennanud ja kõige täpsemate teleskoopidega universumi sügavust uurinud, kuid Jumalat pole ma kusagil näinud.
Neurokirurg: Olen sadu kordi ajusid opereerinud, kuid isegi kõige targemas peas pole ma veel ühtki mõtet näinud.
Midagi sarnast on ka Püha Vaimuga. Ta on kõikjal, kuid me ei märka tavaliselt Ta toimimist. Veelgi enam: Püha Vaim on Jumala süda. Ta on Jumala Viimane kingitus maailmale. Just sellepärast ümbritseb Looja oma kingituse looduse ürgjõudu mänguga: tormituul, tuli, vesi. Jumal uuendab kogu loodu. Ta ei jäta midagi selliseks nagu see oli. – Kutsudes Püha Vaimu oma ellu, kutsume oma ellu ka jumaliku rahutuse.
Kuid tavaliselt me ei näe Püha Vaimu.
Jeesus ütleb: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Joh 3:8 Evangelist Luukas kirjeldab PV tegevust nelipühal ka selle välistes avaldustes.
„Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid.“ S.2
Ta kirjeldab seda kui „tormituult“ – Torm haarab meid, paneb meis midagi liikuma. Murrab kuivand oksad. PV ongi RUAH – tuul.
Kuid sellel tormituulel ka pehmemaid väljendusi, see on nagu hingeõhk. – Jeesus puhus vaimu nende peale – nii nagu ema puhul lapse valutavale haavale. Ruah on heebrea keeles naissoost – just Püha Vaimu töös õpime me tundma Jumala õrna, hoolitsevat, julgustavat, lohutavat külge.
Õhk on kõikjal meie ümber, kuid tajutavaks muutub see tuules – puhumises.
Sama on Jumala Vaimuga. Me elame ja oleme selles, kuid ei märka alati Ta toimist. Ometi ilma Jumala Vaimuta ei olekski vaimulikku elu. "Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid.“ S.2
See koda on igas inimeses, kelles Püha Vaim elab. Paulus ütleb, et me oleme Püha Vaimu templid.
Kuid nii nagu majas on palju tube, nii on ka koguduses palju erinevaid inimesi ja erinevaid võimeid, meeli ja jõude. Püha Vaim otsib need üles ja muudab elavaks. 1 Ko 12:4-6 : Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, 5 ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, 6 ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.
Nelipüha oli juutidele esimese lõikuse püha. – Koguduseski kogeme me seda viljakaks muutvat väge.
Me laulsime vana koraali: „Creator spiritus“ „Oh Looja vaim, nüüd hingesse Su lastel tule kõigile.“
Gl 522 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, 23 tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.
Püha Vaim paneb meie südamesse uue käsu, mitte nagu Siinail, kus käsk seisis kivitahvlitel. Püha Vaim täidab meie südamed mitte hukkamõistu vaid andestusega.
Jeesus ütleb: Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Ei ole juhuslik, et Siinai lepingupäeval puhus võimas tormituul, mägi purskas tuld ja maa värises. Nelipühi päevalgi nähti neid märke. Kõige hämmastavam oli, et nad nägid üksteise peade kohal TULEKEELI. - Tuligi on elu ja puhastava väe sümbol.
NELIPÜHA ON ÜLESTÕUSMISE KROONIPÜHA
Seda iseloomustab rõõm. – Vabadus ja täisealiseks saamine. See on ühtsuse ja üksteisemõistmise püha. Kõrgpunktiks on see, et erinevaid keeli rääkivad inimesed mõistavad korraga üksteist. Paulus kirjutab hiljem: Rm 5:5 Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
Niisiis on Nelipüha krooni kauneim juveel ARMASTUS. – Keegi on öelnud: Nelipühapäeval pole õhtut, sest selle päike – armastus - ei looju.
Vennad ja õed täitku Püha Vaim täna uue loova kohinaga meie südamed! Ärgake ja virguge, et teenida uue innuga Jumalat ja kaasinimesi!
Pärnus, 19.05.2013
Jh 20:19-23
Nelipüha on ÜLESTÕUSMISE kroonipüha. See on nagu ülestõusmise lõpufuuga. – Kristus elab meis ja meie elame Temas. Meid täidab ülevoolav rõõm. –
Sellele vastab vana juutlik lõikuspüha, kuid sel ajal tuletati meelde ka kümne käsu saamist Siinail. Kuulakem kuidas Ülestõusmise ja nelipüha vahelist seost kirjeldab evangelist Johannes:
19 Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!” 20 Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes. 21 Jeesus ütles nüüd neile taas: „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” 22 Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! 23 Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Täna, nelipüha hommikul räägime me Jumala Vaimust. – Jumala sisimast saladusest.
Näide: Kohtusid neurokirurg ja vene kosmonaut. Jutt läks Jumalale. Kosmonaut: Ma olen sadu kordi ümber maa lennanud ja kõige täpsemate teleskoopidega universumi sügavust uurinud, kuid Jumalat pole ma kusagil näinud.
Neurokirurg: Olen sadu kordi ajusid opereerinud, kuid isegi kõige targemas peas pole ma veel ühtki mõtet näinud.
Midagi sarnast on ka Püha Vaimuga. Ta on kõikjal, kuid me ei märka tavaliselt Ta toimimist. Veelgi enam: Püha Vaim on Jumala süda. Ta on Jumala Viimane kingitus maailmale. Just sellepärast ümbritseb Looja oma kingituse looduse ürgjõudu mänguga: tormituul, tuli, vesi. Jumal uuendab kogu loodu. Ta ei jäta midagi selliseks nagu see oli. – Kutsudes Püha Vaimu oma ellu, kutsume oma ellu ka jumaliku rahutuse.
Kuid tavaliselt me ei näe Püha Vaimu.
Jeesus ütleb: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisamuti on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.“ Joh 3:8 Evangelist Luukas kirjeldab PV tegevust nelipühal ka selle välistes avaldustes.
„Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid.“ S.2
Ta kirjeldab seda kui „tormituult“ – Torm haarab meid, paneb meis midagi liikuma. Murrab kuivand oksad. PV ongi RUAH – tuul.
Kuid sellel tormituulel ka pehmemaid väljendusi, see on nagu hingeõhk. – Jeesus puhus vaimu nende peale – nii nagu ema puhul lapse valutavale haavale. Ruah on heebrea keeles naissoost – just Püha Vaimu töös õpime me tundma Jumala õrna, hoolitsevat, julgustavat, lohutavat külge.
Õhk on kõikjal meie ümber, kuid tajutavaks muutub see tuules – puhumises.
Sama on Jumala Vaimuga. Me elame ja oleme selles, kuid ei märka alati Ta toimist. Ometi ilma Jumala Vaimuta ei olekski vaimulikku elu. "Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud ja täitis kogu koja, kus nad istusid.“ S.2
See koda on igas inimeses, kelles Püha Vaim elab. Paulus ütleb, et me oleme Püha Vaimu templid.
Kuid nii nagu majas on palju tube, nii on ka koguduses palju erinevaid inimesi ja erinevaid võimeid, meeli ja jõude. Püha Vaim otsib need üles ja muudab elavaks. 1 Ko 12:4-6 : Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, 5 ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, 6 ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides.
Nelipüha oli juutidele esimese lõikuse püha. – Koguduseski kogeme me seda viljakaks muutvat väge.
Me laulsime vana koraali: „Creator spiritus“ „Oh Looja vaim, nüüd hingesse Su lastel tule kõigile.“
Gl 522 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, 23 tasadus, enesevalitsus - millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.
Püha Vaim paneb meie südamesse uue käsu, mitte nagu Siinail, kus käsk seisis kivitahvlitel. Püha Vaim täidab meie südamed mitte hukkamõistu vaid andestusega.
Jeesus ütleb: Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Ei ole juhuslik, et Siinai lepingupäeval puhus võimas tormituul, mägi purskas tuld ja maa värises. Nelipühi päevalgi nähti neid märke. Kõige hämmastavam oli, et nad nägid üksteise peade kohal TULEKEELI. - Tuligi on elu ja puhastava väe sümbol.
NELIPÜHA ON ÜLESTÕUSMISE KROONIPÜHA
Seda iseloomustab rõõm. – Vabadus ja täisealiseks saamine. See on ühtsuse ja üksteisemõistmise püha. Kõrgpunktiks on see, et erinevaid keeli rääkivad inimesed mõistavad korraga üksteist. Paulus kirjutab hiljem: Rm 5:5 Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
Niisiis on Nelipüha krooni kauneim juveel ARMASTUS. – Keegi on öelnud: Nelipühapäeval pole õhtut, sest selle päike – armastus - ei looju.
Vennad ja õed täitku Püha Vaim täna uue loova kohinaga meie südamed! Ärgake ja virguge, et teenida uue innuga Jumalat ja kaasinimesi!
Pärnus, 19.05.2013
Palve Jumala rahva au ja ühtsuse eest.
Joh 17:22-26
20 Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma,
21 et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud
neid, nii nagu sa oled armastanud mind.
24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
25 Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud
On emadepäev. Sellega seoses meenub mulle üks mõtlemapanev lugu.
Vana mees istub bussis. Tal on süles imeilus lillekimp. Noor tüdruk istub vastus. Ta ei saa kuidagi oma pilku sellelt lillekimbult lahti. See on nii ilus. Ikka ja jälle peatub ta pilk sellel. Pisut enne järgmist peatust tõuseb mees, läheb tüdruku juurde, ulatab talle selle lillekimbu ja ütleb: "Ma näen, et sulle meeldivad need lilled. Need on tegelikult mu naisele mõeldud, kuid ma mõtlesin, et m naisele meeldiks see, kui ma need Sulle kingin." Tüdruk võtab särasilmi lilled vastu . Kui vana mees bussist väljub vaatab tüdruk talle veel korraks järele. Mees astub parajasti kohalikust surnuaia väravast sisse.
Selle looga seoses mõtlen esiteks oma emale ja sellele kellele kuuluksid täna mu lilled.
Kindlasti neile, kes on elevate maal ja neid enam vajavad ja imetlevad kui surnud.
Teiseks, mida sooviks kadunud mulle täna.
Millist vaimulikku pärandit ma endaga kaasas kannan? Uus Madalmaade kuningas Wihlem Aleksander ütles ametisse seadmise päeval, et ta kannab oma südames ema tarkust ja soojust. Ka mina võiksin nii öelda. Millisesse valgusse asetab need küsimused aga tänane evangeelium?
See toob meid Jeesuse ülempreesterliku palve juurde. Siin on Jeesuse soov ja pärand, mulle ja meile kõigile: Jeesus ütleb: “Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud
mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et
maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.”
Esiteks ta kingib meile oma au. - Milles see seisneb?
Kui me saime päästetud usus Jeesusesse, siis saime me Jumala lasteks ja meie puhul kehtivad sõnad: “Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina andnud neile.” S.22
Me saame sellest aust osa, jagades Jeesuse surma ja ülestõusmise osadust.
Stefanos nägi Jumala auhiilgust märtrisurma surres. "Sefanos aga täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel." Ap 7:55 Meiegi same sellest osa keset oma elu võitlusi. Paulus õtleb: “Ja on meid ühes temaga üles äratanud ja ühes temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses” Ef 2:6 See on usus hoomatav kogemus. Kuid meie ihulik päästetud saamine seisab alles ees: “Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie ühes temaga avalikuks au sees.” Kl 3:4
Teiseks ta palvetab meie ühtsuse eest.
Iga ema ülim soov on, et pere oleks koos ja ei tülitseks. Perekonna tugevus ja “ilu” ehk kirkus väljendub üksmeeles, millega nad toimetavad ja üksteist toetavad. Kahjuks see Jumala laste peres nii alati pole olnud.
Algkoguduses toimus võitlus juudikristlaste ja nn. Paganakristlaste vahel. – Sellele järgnes suur hulk varakiriklikke lõhenemisi. Donatistid, montanistid, ariaanid jne.
Seejärel 1054 aastal lõhenes kirik ida ja läänekirikuks
1517.a. lõhenes läänekirik reformatsiooni käigus.
Reformatsiooni järgne kirik omakorda lõhenes kalvinistideks, luterlasteks ja anabaptistlikuks suunaks. Jne.
Kuid Jeesus soovib, et me oleksime üks nagu tema on üks Isaga. Isegi püüdlused seda ühtsust luua on loonud üha uusi usuliikumisi. Üksolemine ei teki horisontaaltasandil, jüngrite vahel, vaid nii, et nendest igaüks on üks Jeesuse ja tema kaudu Isaga: siis on nad tõesti täielikult üks ka omavahel.
Ühtsus on see, mida Jeesus oma jüngritelt ootab. Püha Vaim, mille Ta läkitab, on ühtsuse vaim, see on emalik vaim, mis meid sünnitab, lohutab, julgustab ja kogub. Kuigi jüngrite ühtsus põhineb vaimsel osadusel Jumalaga, on see siiski nähtav nende omavahelises armastuses, mida maailm täheldab.
Kellele me täna oma lilled kingime? - Emadele. Veelgi enam vajavad neid meie vaimulikud emad. Me oleme kaugel täiuslikkusest, kuid seda enam vajame me oma Taevast Isa, Jeesust Kristust ja Püha Vaimu.
Paulus ütleb: 1 Kor 13:12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Õed ja vennad, praegune au on vaid tuhm peegelpilt tulevasest auhiilgusest.
Praegune ühtsus on vaid vari sellest, kui saab avalikuks Jumala rahva tõeline ühtsus.
Aamen
Pärnus, 12.05.2013
21 et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud
neid, nii nagu sa oled armastanud mind.
24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
25 Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud
On emadepäev. Sellega seoses meenub mulle üks mõtlemapanev lugu.
Vana mees istub bussis. Tal on süles imeilus lillekimp. Noor tüdruk istub vastus. Ta ei saa kuidagi oma pilku sellelt lillekimbult lahti. See on nii ilus. Ikka ja jälle peatub ta pilk sellel. Pisut enne järgmist peatust tõuseb mees, läheb tüdruku juurde, ulatab talle selle lillekimbu ja ütleb: "Ma näen, et sulle meeldivad need lilled. Need on tegelikult mu naisele mõeldud, kuid ma mõtlesin, et m naisele meeldiks see, kui ma need Sulle kingin." Tüdruk võtab särasilmi lilled vastu . Kui vana mees bussist väljub vaatab tüdruk talle veel korraks järele. Mees astub parajasti kohalikust surnuaia väravast sisse.
Selle looga seoses mõtlen esiteks oma emale ja sellele kellele kuuluksid täna mu lilled.
Kindlasti neile, kes on elevate maal ja neid enam vajavad ja imetlevad kui surnud.
Teiseks, mida sooviks kadunud mulle täna.
Millist vaimulikku pärandit ma endaga kaasas kannan? Uus Madalmaade kuningas Wihlem Aleksander ütles ametisse seadmise päeval, et ta kannab oma südames ema tarkust ja soojust. Ka mina võiksin nii öelda. Millisesse valgusse asetab need küsimused aga tänane evangeelium?
See toob meid Jeesuse ülempreesterliku palve juurde. Siin on Jeesuse soov ja pärand, mulle ja meile kõigile: Jeesus ütleb: “Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud
mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks:
mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et
maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind.”
Esiteks ta kingib meile oma au. - Milles see seisneb?
Kui me saime päästetud usus Jeesusesse, siis saime me Jumala lasteks ja meie puhul kehtivad sõnad: “Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina andnud neile.” S.22
Me saame sellest aust osa, jagades Jeesuse surma ja ülestõusmise osadust.
Stefanos nägi Jumala auhiilgust märtrisurma surres. "Sefanos aga täis Püha Vaimu, vaatas ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ja Inimese Poja seisvat Jumala paremal käel." Ap 7:55 Meiegi same sellest osa keset oma elu võitlusi. Paulus õtleb: “Ja on meid ühes temaga üles äratanud ja ühes temaga asetanud istuma taevalikku olukorda Kristuses Jeesuses” Ef 2:6 See on usus hoomatav kogemus. Kuid meie ihulik päästetud saamine seisab alles ees: “Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie ühes temaga avalikuks au sees.” Kl 3:4
Teiseks ta palvetab meie ühtsuse eest.
Iga ema ülim soov on, et pere oleks koos ja ei tülitseks. Perekonna tugevus ja “ilu” ehk kirkus väljendub üksmeeles, millega nad toimetavad ja üksteist toetavad. Kahjuks see Jumala laste peres nii alati pole olnud.
Algkoguduses toimus võitlus juudikristlaste ja nn. Paganakristlaste vahel. – Sellele järgnes suur hulk varakiriklikke lõhenemisi. Donatistid, montanistid, ariaanid jne.
Seejärel 1054 aastal lõhenes kirik ida ja läänekirikuks
1517.a. lõhenes läänekirik reformatsiooni käigus.
Reformatsiooni järgne kirik omakorda lõhenes kalvinistideks, luterlasteks ja anabaptistlikuks suunaks. Jne.
Kuid Jeesus soovib, et me oleksime üks nagu tema on üks Isaga. Isegi püüdlused seda ühtsust luua on loonud üha uusi usuliikumisi. Üksolemine ei teki horisontaaltasandil, jüngrite vahel, vaid nii, et nendest igaüks on üks Jeesuse ja tema kaudu Isaga: siis on nad tõesti täielikult üks ka omavahel.
Ühtsus on see, mida Jeesus oma jüngritelt ootab. Püha Vaim, mille Ta läkitab, on ühtsuse vaim, see on emalik vaim, mis meid sünnitab, lohutab, julgustab ja kogub. Kuigi jüngrite ühtsus põhineb vaimsel osadusel Jumalaga, on see siiski nähtav nende omavahelises armastuses, mida maailm täheldab.
Kellele me täna oma lilled kingime? - Emadele. Veelgi enam vajavad neid meie vaimulikud emad. Me oleme kaugel täiuslikkusest, kuid seda enam vajame me oma Taevast Isa, Jeesust Kristust ja Püha Vaimu.
Paulus ütleb: 1 Kor 13:12 Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Õed ja vennad, praegune au on vaid tuhm peegelpilt tulevasest auhiilgusest.
Praegune ühtsus on vaid vari sellest, kui saab avalikuks Jumala rahva tõeline ühtsus.
Aamen
Pärnus, 12.05.2013
Teie süda ärgu ehmugu...
Joh 14:23-29
Üks jüngritest küsib viimasel õhtusöömaajal Jeesuselt: „Mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale!“
23 Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.
24 Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.
25 Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
26 Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
27 Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
28 Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.”
29 Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
Usk ei ole antud meile lõpetatud kujul. Elav usk Jumalasse kujuneb keset meie elu ja selle lugu. See on minu elu, kuid see on ka elu, mis on põimunud teiste inimeste eludega. Kuid kõige tähtsam on see, et see oleks põimunud Ülestõusnud Issanda looga. Sellepärast me igal pühapäeval koguneme, et kuulda mida Tema ütleb.
Jeesus ütleb meile tänases evangeeliumis: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.“ – Meie usk muutub viljakaks tegevas armastuses.
Kõik mu elus sõltub sellest, mida või keda ma armastan. Kui ma armastan raha, siis ma usun rahasse ja raha määrab rõõmud ja hingerahu. Kui ma armastan oma hobisid, siis määravad need mu elu. Kui ma armastan oma perekonda, siis määravad nemad mu elu. Iga inimese elu juhib teatud „ordo amoris“ ütleks kirikuisa Augustinus
Kristlasena armastan ma Jeesust Kristust. Kuid see armastus on sündinud Tema armastusest meie vastu. Meie armastus on vaid vastukaja Tema armastusele. Vahel on see vastukaja selge ja särav, vahel tuhm ja märkamatu. Armastus muutub konkreetseks selles, mida Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna …“ Armastus ja truudus kuuluvad kokku. Kes armastab Jeesust, see on ka ustav Tema sõnale. - Kui sõnad ja teod lahknevad, siis ei ole meie armastus enam usutav. Mis sõnad need on: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.“ Jh 13:34
Kas elus sõltub tõesti kõik üksnes armastusest? – Võimekusest üksteisega ja üksteisele elada? See kõik on nii raske, nii keeruline, nii harva ettetulev.
Õed ja vennad, seal kus on elu, on ka liikumist ja muutusi. Need muutused on vahel helged ja vahel valulised.
Kõiges vana juurde jääda – tähendab unustada Kristuse poolt antud ülesanne selles muutuvas maailmas.
NB! APOSTLITE KONSIIL – „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud – hoiduda ebajumala ohvrilihas ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest. Teete hästi kui te neist hoidute.“ Ap 15:28-29 Kuid selliste probleemide ja muutusteni oli veel aega.
Suur muutus seisis alles ees. – Õpetaja anti ära, teda piinati ja hukati! Ta ilmus neile 40 päeva jooksul! Ta õpetas neid, ilmutas ennast neile! Olukord juba stabiliseerus kuidagi… Ja siis Ta lahkus nende keskelt ja läks Taeva! Ta läheb Isa juurde. Neljapäeva tähistame me TAEVAMINEMISPÜHA!
Kuid ta ei lähe niisama. Ta ei jäta meid üksi. Ta on saatnud meile oma Lohutaja Tõe Vaimu. See Vaim on rahu vaim. Ta ei anna rahu nagu maailm annab. – Maailm pakub vahel vaherahu, et koguda jõudu järgmiseks lahinguks. Jeesuse pakub aga tõelist, sügavat rahu, mis püsib ka kõige kriitilisemates olukordades.
Ta on täna siin omas Sõnas ja Vaimus kohalolev.
Kuid see RAHU pole staatiline vaid dünaamiline. See on armastusega täidetud rahu! - Kristlik usk ei ole lihtsalt usulausete tõekspidamine. See on eelkõige kohtumine Kristusega. – Kohtumine Kristusega mitte ainult aus ja kirkuses vaid ka kaasinimestes. Jeesus kõneleb suurest kohtust Mtt 25 peatükis:
34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!
35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, 36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?
38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?
39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”
40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
NB! – Eestis on tõusnud eutanaasia seadustamise küsimus. – See on ühiskonna katse nn. „ülearustest“ inimestest nende omal soovil vabaneda. – Edukuse, produktiivsuse ja välise heaolu ideaalidele ehitatud ühiskond otsekui tahaks öelda: Me ei suuda teid ülalpidada. See läheb liiga kalliks! Kõige parem on see, kui te teete ise oma vabasurma otsuse. Me teeme teile heateo, me aitame teil surra! Seda sisendatakse juba varakult. Esialgul kõlavad need sisendused siiski toonil: "Me ei ole selleks veel küpsed." Jeesus aga ütleb: "Ülearuseid pole, kõik on armastatud kuni lõpuni."
Mitte sotsiaalsed utoopiad ja suurepärased projektid, vaid armastusest inspireeritud kohtumised on Tema tegevuse keskmes.
Ta ei jäta meid üksi, Ta saadab meile Lohutaja Vaimu. Jumala lastena oleme me Püha Vaimu tempel.
Muidugi rahutus ja küsimused meie ümber jäävad, kuid meis on rahu ja tasakaal. Sest Jumala Vaim tuletab ja õpetab meile kõik, mis on eluks vajalik. – Püha Vaimu läbi saab Jumala Sõna taas ja taas elavaks. „Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! … Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde!“ Sõbrad, Ta armastab meid!
Ta kutsub meid kaasinimesi armastama! Ta otsib inimesi kelle juurde minna! Aamen.
Pärnus 5.05.2013
Joh 14:23-29
Üks jüngritest küsib viimasel õhtusöömaajal Jeesuselt: „Mis see on, et sa näitad ennast ainult meile ja mitte maailmale!“
23 Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde.
24 Kes mind ei armasta, ei pea mu sõnu. Ja sõna, mida te kuulete, ei ole minu, vaid Isa sõna, kes minu on saatnud.
25 Seda ma olen teile rääkinud teie juures viibides.
26 Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud.
27 Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
28 Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina.”
29 Ja nüüd ma olen teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see sünnib.
Usk ei ole antud meile lõpetatud kujul. Elav usk Jumalasse kujuneb keset meie elu ja selle lugu. See on minu elu, kuid see on ka elu, mis on põimunud teiste inimeste eludega. Kuid kõige tähtsam on see, et see oleks põimunud Ülestõusnud Issanda looga. Sellepärast me igal pühapäeval koguneme, et kuulda mida Tema ütleb.
Jeesus ütleb meile tänases evangeeliumis: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna.“ – Meie usk muutub viljakaks tegevas armastuses.
Kõik mu elus sõltub sellest, mida või keda ma armastan. Kui ma armastan raha, siis ma usun rahasse ja raha määrab rõõmud ja hingerahu. Kui ma armastan oma hobisid, siis määravad need mu elu. Kui ma armastan oma perekonda, siis määravad nemad mu elu. Iga inimese elu juhib teatud „ordo amoris“ ütleks kirikuisa Augustinus
Kristlasena armastan ma Jeesust Kristust. Kuid see armastus on sündinud Tema armastusest meie vastu. Meie armastus on vaid vastukaja Tema armastusele. Vahel on see vastukaja selge ja särav, vahel tuhm ja märkamatu. Armastus muutub konkreetseks selles, mida Jeesus ütleb: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna …“ Armastus ja truudus kuuluvad kokku. Kes armastab Jeesust, see on ka ustav Tema sõnale. - Kui sõnad ja teod lahknevad, siis ei ole meie armastus enam usutav. Mis sõnad need on: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist.“ Jh 13:34
Kas elus sõltub tõesti kõik üksnes armastusest? – Võimekusest üksteisega ja üksteisele elada? See kõik on nii raske, nii keeruline, nii harva ettetulev.
Õed ja vennad, seal kus on elu, on ka liikumist ja muutusi. Need muutused on vahel helged ja vahel valulised.
Kõiges vana juurde jääda – tähendab unustada Kristuse poolt antud ülesanne selles muutuvas maailmas.
NB! APOSTLITE KONSIIL – „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna ühtegi muud koormat kui need hädavajalikud – hoiduda ebajumala ohvrilihas ja vere ja lämbunu söömisest ning pilastusest. Teete hästi kui te neist hoidute.“ Ap 15:28-29 Kuid selliste probleemide ja muutusteni oli veel aega.
Suur muutus seisis alles ees. – Õpetaja anti ära, teda piinati ja hukati! Ta ilmus neile 40 päeva jooksul! Ta õpetas neid, ilmutas ennast neile! Olukord juba stabiliseerus kuidagi… Ja siis Ta lahkus nende keskelt ja läks Taeva! Ta läheb Isa juurde. Neljapäeva tähistame me TAEVAMINEMISPÜHA!
Kuid ta ei lähe niisama. Ta ei jäta meid üksi. Ta on saatnud meile oma Lohutaja Tõe Vaimu. See Vaim on rahu vaim. Ta ei anna rahu nagu maailm annab. – Maailm pakub vahel vaherahu, et koguda jõudu järgmiseks lahinguks. Jeesuse pakub aga tõelist, sügavat rahu, mis püsib ka kõige kriitilisemates olukordades.
Ta on täna siin omas Sõnas ja Vaimus kohalolev.
Kuid see RAHU pole staatiline vaid dünaamiline. See on armastusega täidetud rahu! - Kristlik usk ei ole lihtsalt usulausete tõekspidamine. See on eelkõige kohtumine Kristusega. – Kohtumine Kristusega mitte ainult aus ja kirkuses vaid ka kaasinimestes. Jeesus kõneleb suurest kohtust Mtt 25 peatükis:
34 Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!
35 Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, 36 ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
37 Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?
38 Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?
39 Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”
40 Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
NB! – Eestis on tõusnud eutanaasia seadustamise küsimus. – See on ühiskonna katse nn. „ülearustest“ inimestest nende omal soovil vabaneda. – Edukuse, produktiivsuse ja välise heaolu ideaalidele ehitatud ühiskond otsekui tahaks öelda: Me ei suuda teid ülalpidada. See läheb liiga kalliks! Kõige parem on see, kui te teete ise oma vabasurma otsuse. Me teeme teile heateo, me aitame teil surra! Seda sisendatakse juba varakult. Esialgul kõlavad need sisendused siiski toonil: "Me ei ole selleks veel küpsed." Jeesus aga ütleb: "Ülearuseid pole, kõik on armastatud kuni lõpuni."
Mitte sotsiaalsed utoopiad ja suurepärased projektid, vaid armastusest inspireeritud kohtumised on Tema tegevuse keskmes.
Ta ei jäta meid üksi, Ta saadab meile Lohutaja Vaimu. Jumala lastena oleme me Püha Vaimu tempel.
Muidugi rahutus ja küsimused meie ümber jäävad, kuid meis on rahu ja tasakaal. Sest Jumala Vaim tuletab ja õpetab meile kõik, mis on eluks vajalik. – Püha Vaimu läbi saab Jumala Sõna taas ja taas elavaks. „Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! … Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde!“ Sõbrad, Ta armastab meid!
Ta kutsub meid kaasinimesi armastama! Ta otsib inimesi kelle juurde minna! Aamen.
Pärnus 5.05.2013
