Picture
  •  5.mail  tähistasime koos taanlastega  filosoofi ja vaimuliku kirjaniku Sören Kierkegaardi 200. sünniaastapäeva.

 Esmakordselt kuulsin ma Sören Kierkaardist noorpõlves Elmar Salumaad külastades. K.Barthi dialektilise teoloogia kõrval oli üksildane taanlane talle kindlasti tähtsuselt teisel kohal. 
Sealt alates on mind alati saatnud Kierkegaardi loomingule mõeldes teatud aukartuse ja salapärasuse tunne.

Kierkegaard on kirjanik, kes avab lugejale väga erinevaid uksi:
Ukse inimeksistentsi vastuolulisusse, ukse kunsti ja kunstniku eksistentsi maailma, ukse kristluse ja juutliku usu maailma ning ukse muusika ja kirikulaulu maailma. Kõik see sünnib läbi autori hinge- ja eluvalu. 
Ta ise ütleb: "Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu geeniuseks muutunud, Mõnigi mees on mõne tütarlapse kaudu pühakuks saanud. Aga ta ei muutunud geeniuseks tütarlapse läbi, kelle ta kätte sai, sest ta ei saanud ühtegi tütarlast. Ta soovinuks vaid ühte, keda ta ei saanud. Nii nagu teistestki sai ka temast geenius, kangelane, luuletaja tütarlapse tõttu – keda ta ei saanud. Või on keegi kusagil kuulnud, et kellestki oleks saanud kirjanik tema naise tõttu? Niikaua kui mehel teda ei ole, on ta temast vaimustatud. See on tõde, mis peitub naises.” Naine, kellega ta ei abiellunud, kuid kelle tõttu sündis geenius, kangelane ja luuletaja, oli Regine Olson. 


Rain Ots
6/28/2013 06:44:05 pm

Kierkegaardi meelest oli kristlusel kaks vaenlast. Esiteks (hegellik) dialektika. Teiseks need, keda Kierkegaard kutsus mittereflektiivseteks kirikuskäijateks. Selle kohta võiks öelda lihtsamalt: tuim kristlus, ehk inimesed kes käivad kirikus harjumusest ja sotsiaalsusest, vaevumata tõsisemalt asja üle järele mõtlema.

Dialektikast. Mainitagu, et Kierkegaard kirjutas ajal pärast Hegeli surma, mil Hegeli dialektiline filosoofia oli valitsev moefilosoofia mille najale ehitasid oma mõttekäigud üles kõik arvestatavad tegijad, nii teoloogid kui ühiskonnafilosoofid, nii Karl Marx kui ka näiteks Soome rahvusriigi ideoloogia rajaja J.V. Snellmann. Kumbki väänas ja pööras Hegeli filosoofiat oma meele järele. Näib, et kaugeltki kõik ei olnud lugenud Hegeli teoseid ise, See-eest oli palju ümberjutustusi, mis olid sageli peegelpildid mis vahetavad ära vasaku ja parema käe.

Tuimade ehk kriitilise mõtlemisega mittetegelevate kristlaste all Kierkegaard pidas silmas Taani riigikirikus valitsevat meelsust.

Hegeli dialektika on kristlusele siiski meelepärane vaenlane, sest sellele saab astuda vastu argumenteerides ning valestitõlgendamisi analüüsides ja selgitades.

Kristlusele saatuslikuks võivad saada aga mittereflaktiivsed kirikuskäijad ehk nn. tuimad kristlased. sest kui inimesed ei vaevugi mõtlema, ei ole nendega võimalik argumenteerida.

Antwort



Hinterlasse eine Antwort.